Hädaabinumbri kuritarvitamist tuleks karistada
Juhtkiri: eluliinidele elu tagasi!
23. aprill 2011, 12:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olukord, kus iga neljas helistaja kuritarvitab politsei hädaabinumbrit, on kaugel normaalsest ning vajab kiiret sekkumist. Lisanumber, mille politsei on abinõuna tarvitusele võtnud, võib küll liinide koormust mõnevõrra leevendada, kuid perspektiivis tuleb siiski mõelda tõsisematele meetmetele hädaabinumbrite tühikõnedest vabastamiseks.
Numbrid 110 ja 112 on riigi sisejulgeoleku ning meie kõigi turvatunde seisukohalt ülitähtsad. Ent kui leidub inimesi, kes ei taha mõista, et neid numbreid niisama igavusest või meelelahutuseks ei valita, tuleb see neile selgeks teha ja nad vajadusel ka vastutama panna.
Samal ajal kui üks inimene homset ilma või spordivõistluse tulemust küsib, võib ju keegi teine olla sõna otseses mõttes surmasuus. Ei pea olema politseinik, parameedik või päästja, mõistmaks, kui suurt rolli võib õnnetusjuhtumi tagajärgede ulatuses mängida reageerimiskiirus.
Kogu hädaabinumbri nn filosoofia on ju suunatud äärmisele lihtsusele. Numbrid on kolmekohalised – et neid oleks võimalik hõlpsasti meelde jätta ja kiiresti valida. Nad on kasutusel rahvusvaheliselt, et hädasolija saaks ka välisriigis viibides abi.
Neile numbritele saab helistada ka siis, kui su telefonis pole SIM-kaarti või arvel kõneaega. Enamgi – mobiiltelefonide tootjad on näinud ette võimaluse neid numbreid valida isegi siis, kui telefoni klahvid on lukustatud. Seda kõike selleks, et abi jõuaks kohale võimalikult ruttu ning et selle kutsumisega saaks hakkama igaüks – ka lapsed ja eakad, inimesed, keda on rünnatud jne.
Julgeolekuasutused on Eestis avalikkusele üsna üheselt selgeks teinud, et pommiähvardus – tulgu see milliselt telefonilt tahes – toob ähvardajale kaasa tõsised tagajärjed. Õige pea pärast kõnet on helistaja leitud ja tal tuleb oma teo eest vastutust kanda.
Ka politseinumbri kuritarvitaja peaks saama mundrimehelt vähemalt suusõnalise hoiatuse. On igati mõistetav, et hädaabinumbrite vastuvõtjad peavad olema helistajate suhtes lahked, viisakad ja abivalmid. Ka võib hädasolija olla šokiseisundis ja võimetu juhtunut adekvaatselt kirjeldama. Kuid väga suur sihilike valekõnede arv viitab ka korrakaitseasutuste liigsele leebusele nende helistajate suhtes.
Kogu teema juures pole väheoluline ka tõsiasi, et Euroopa Liidu liikmesriigid, Eesti kaasa arvatud, on teinud hädaabinumbrite teadvustamiseks ja hiljem ka kodanike teadlikkuse mõõtmiseks märkimisväärseid kulutusi. Uuringud on näidanud, et ligi 80 protsenti Eestis teab, millise juhtumi korral millisel numbril helistada tuleb. See on väga hea tulemus, mida ei tohi lasta poolemeelsetel ära lörtsida.