Andrei Kuzitškin: sotsid pakuvad Eestile kommunistlikku tulevikku või minevikku?

Punalipp sirbi, vasara ja viisnurgaga. Foto: AFP / Scanpix

Eesti sotsiaaldemokraate ning nende liidrit Jevgeni Ossinovskit näikse inspireerivat Venemaa kooliõpikud ja NLKP programm, leiab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Mina ei ole muidugi Ilona Kaldre, kes järsku otsustas hakata kandideerima Keskerakonna ridades: nähtavasti ennustasid vaimud talle kõiki põrmustavat võitu Jõhvis. Aga ka ilma Ilona võimeteta võin ma asetada käe ükspuha millise erakonna ja kandidaadi valimisprogrammile ning transsi minnes hakata hauataguse häälega skandeerima: «Tasuta ühistransport, tasuta toit koolides ja lasteaedades, spordiväljakud, parkimine, Linnahalli taastamine, öötramm, soodustused, pensionilisa, teede ja lasteaedade remont …»

Ja siis, hüljanud juba igasuguse sideme reaalsusega, pursata: «Ja võitlus korruptsiooniga! Võitlus korruptsiooniga! Võitlus korruptsiooniga!»

Hiljaaegu sattus mulle pihku aga sotsiaaldemokraatliku partei valimisprogramm «Õige pööre». Eesti keeles tundub see väljend päris mõistlik, aga venekeelne «Верный поворот» ei kõla kohe kuidagi kokku. Võtsin siis selle leksikaalselt viimistlemata üllitise kätte ja põrkasin ehmunult eemale: üle 200 lubaduse valijatele! Lausa telefonide tasuta laadimiseni Tallinna tänavatel välja! Nii palju hüvesid ei ole veel ükski erakond osanud välja pakkuda.

Loomulikult tekkis mul kui tuntud-teada publitsistil-ökonomistil, kes alailma loeb taskus veeringuid, kohe küsimus: aga kelle arvelt peaks teoks saama see pidupäev, mida sotsiaaldemokraadid lubavad igale Tallinna elanikule? Vastuse leidmiseks süüvisin Eesti sotsiaaldemokraatide juhi ja kohakaasluse alusel ka tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski programmilisse artiklisse. Vene keeles on see avaldatud sotsiaaldemokraatliku partei veebilehel 28. augustil pealkirja «Верный поворот: равное общество – основа для быстрого экономического роста» all, eesti keeles on pealkiri pisut lühem «Võrdsem ühiskond toob kiirema majanduskasvu».

Kuid mida enam ma sellesse artiklisse süvenesin, seda pimedamaks maailm minu ümber tõmbus. Järsku aga ilmus sellest pimedusest kõigi maade proletaarlaste juhi Vladimir Lenini pale ning mind hakkasid ümbritsema Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XXII kongressi delegaatide valendavad vaimud, kes üksmeelselt hääletasid vaimustunult «kommunismi ehitamise programmi» vastuvõtmise poolt.

Majanduskasv või ühiskondlik heaolu

Juba Jevgeni Ossinovski esimesed teesid sotsiaaldemokraatide poliitika prioriteetide kohta vapustasid mind sügavalt. Nii näiteks kirjutab ta: «[...] ma ei nõustu põhimõtteliselt väitega, et Eesti riigi olulisimaks eesmärgiks on majanduskasv [...] Teame, et majanduse ja ühiskondliku heaolu kasv on kaks eri asja [...] Neoliberaalide primitiivne nägemus «majandus enne, inimesed pärast» mõistab fundamentaalselt valesti ühiskonna ja majanduse suhet. Majandust ei saa vaadelda lahus laiemast ühiskonnast. Kestlikult ei ole majandusel võimalik kiiremini kasvada, kui ühiskondlikud ressursid seda lubavad.»

Sellised tõed panevad pea ringi käima. Kuulake ometi ennast, härrased! Millises maailmas me siis ikkagi elame? Niisuguseid teemasid käsitleti ühiskondlikus filosoofias ja poliitökonoomias elavalt juba 19.-20. sajandi vahetusel. Aga praegu on käes 21. sajand!

Sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski ent pakub meile helpida putru juba ammu arhiiviriiulitele saadetud teooriatest. Väited, et «majandust ei saa vaadelda lahus laiemast ühiskonnast» ja «majandusel ei ole võimalik kiiremini kasvada, kui ühiskondlikud ressursid seda lubavad», kuuluvad õieti Venemaa üldhariduskoolide 9. klassi õpilaste ühiskonnateaduse eksamil pileti nr 10 temaatikasse. See pilet koostati 2010. aastal - täpselt samal aastal lõpetas Jevgeni Ossinovski Londoni majandus- ja poliitikateaduse kooli.

Kas tõesti õppis Eesti sotsiaaldemokraatide tulevane liider Londonis Venemaa 9. klassi õpikute järgi? Eitades materiaalse valla prioriteeti sotsiaalse ees, unustas kolmekordne magister Ossinovski nähtavasti täitsa ära, et kogu inimtsivilisatsiooni ajalugu ongi materiaalse tootmise ajalugu. Jah, inimvaim sünnitas Vana-Kreeka jumalad, templid ja filosoofiatraktaadid. Kuid nende projektide materialiseerimise kallal nägid vaeva kiviraidurid, ehitajad ja paberi (pärgamendi või naha) tootjad.

Ühiskondliku heaolu kasv on alati ja kõikjal toetunud majanduskasvule. Ainult et ei ole vaja neid protsesse vastandada, nagu teeb seda härra Ossinovski: ideaalmudelis majandus kasvab elatustaseme tõusuga sünkroonis, ainult et majanduskasvu faas edeastab alati rahva heaolu kasvu faasi.

Sotsialist John Keynesi ja liberaal Friedrich Hayeki vaidlus on ammuilma lahenenud Hayeki kasuks. Sotsiaalsete kulutuste maht peab olema vastavuses majanduse mahuga. Isegi Soomes, mida igal asjakohasel ja ka asjakohatul juhul Jevgeni Ossinovski toob ühiskondliku heaolu näiteks, on tulnud sel aastal ette võtta reforme ja kärpida sotsiaalkulutusi.

Neoliberalismi filosoofia, mida, muide, järgitakse ka Putini Venemaal, sedastab üheselt: «Ühiskondliku sfääri probleemide lahendus peitub kestlikus majanduskasvus.» Enne kui hakata eelarvest heldelt raha laiali puistama, tuleb see raha sinna saada, mida kindlustab just nimelt kasvav majandus. Kust see raha võtta? Jevgeni Ossinovskil on selle kohta mõte!

Ära võtta ja laiali jagada

Artikli «Võrdsem ühiskond …» autoril on suur mure: «Majanduskasv, mille viljad nopib disproportsionaalselt ühiskonna jõukam osa, ei ole õiglane.» Edasi leiab Jevgeni Ossinovski, et Eesti põhivaenlased on ebavõrdsus ja vaesus. Sellega ei saa kuidagi nõustumata jätta! Vaesus on iga ühiskonna ja riigi vaenlane. Võitlus vaesusega on ülemaailmne trend.

Meie sotsiaaldemokraatide juht Ossinovski näeb võitlust vaesusega Eestis nii: «Me oleme palunud, et tasakaalustatud arengu tagamiseks panustaksid jõukad ühiskonda natuke rohkem. Selleks, et kõigil läheks paremini. Ühises kodus on ikka nii, et kui enamusel läheb paremini, läheb kõigil paremini.»

Kohe meenub kuulus Nõukogude film «Pulmad Malinovkas», milles bandiidid koguvad külaelanikud platsile kokku ja ataman hakkab pajatama üleüldisest võrdsusest. Üks külaelanik saab kohe asjast aru: «Nii kui võrdsusest räägitakse, hakatakse kohe röövima.» Nii juhtuski: küla rööviti paljaks.

Jevgeni Ossinovski leebe palve taga, et jõukad panustaksid aktiivsemalt ühiskondlikku ellu, peituvad karmid ettepanekud: progresseeruv maks, uued ettevõtlusmaksud, alkoholiaktsiisid. Sealjuures mõistab Ossinovski hukka varasema Reformierakonna valitsuse, mis tema sõnul «jätkas maksukingituste tegemist kõige jõukamatele (nt tulumaksu alandamine ja maamaksu kaotamine)».

Härra sotsiaaldemokraadil justkui poleks aimugi, et äritegemine ei tähenda ainult tema miljonärist isa, vaid ka tuhandeid Oleg Ossinovski ettevõtete töötajaid. Mida tähendab tõsta ettevõtjate makse? Aga seda, et ettevõte maksab oma tulust rohkem makse riigieelarvesse. Võib-olla Oleg Ossinovski isiklikult saab paar miljonit vähem, aga langeb ka kõigi nende tuhandete töötajate palk. Palka lõppeks makstakse ju ka tulust. Aga et säilitada ettevõttes senine palgatase, peab Oleg Ossinovski kärpima töötajate arvu.

Ja nii kujunebki kentsakas lugu: Reformierakond kärpis makse, aga raha eelarves oli, hinnad püsisid stabiilsed ja isegi vähenesid, sotsiaalkulutused suurenesid. Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid kehtestavad uusi makse ja tõstavad vanu, kuid hinnad kerkivad ja Eesti tegelik elatustase langeb. Nii et kelle huvide eest kannab siis Jevgeni Ossinovski hoolt?

Tundub, et ainult nende omade eest, kes ei tööta või on tegevad eelarvesfääris, kus lisaväärtust ei looda. Tema jaoks töötajaid, kes tegutsevad ettevõtlussfääris ja saavad korralikku palka, lihtsalt ei olegi olemas, vähemalt ei ole neist sõnagi artiklis. Ehkki sisuliselt teeb Jevgeni Ossinovski ettepaneku lahendada vaesusprobleem just nende arvel. Vähemalt mina sain sellest nii aru.

Kommunismi Eesti variant

Strateegia võitluseks vaesusega näeb härra Ossinovski esituses välja järgmine: «Lastetoetuste tõus, tasuta koolitoit gümnaasiumis ning toimetulekupiiri tõstmine [...] riiklik huvitegevuse toetus [...] Nüüd annab meie tulumaksureform järgmisest aastast 75 protsendile Eesti töötajaist 64 eurot igakuiselt täiendavalt kätte [...] Nende muutuste tulemusel on Eesti sõbralikum, ühtehoidvam ja julgemalt tulevikku vaatav ühiskond. Ühiskond, mis areneb kiiremini ning mille arengu viljad jõuavad igaüheni.»

Võtame kõrvale aga kommunismi ehitamise strateegia NSV Liidus, nagu see esitati NLKP XXII kongressil 1961 vastu võetud programmis: «Kasvab ühiskondlik ebavõrdsus, suureneb vahemaa rikaste ja vaeste vahel, kasvavad miljonite inimeste kannatused ja suureneb nende viletsus [...]

Kommunism on klassideta ühiskond, kus kehtib ühtne tootmisvahendite üldrahvalik omandus ja kõigi ühiskonnaliikmete täielik sotsiaalne võrdsus, kus koos inimeste igakülgse arenemisega kasvavad pidevalt areneva teaduse ja tehnika baasil ka tootlikud jõud, kus kõik ühiskonna rikkuse allikad hakkavad voolama täie jõuga ja viiakse ellu üllas põhimõte «igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi» [...]

NLKP püstitab maailmaajaloolise tähtsusega ülesande - tagada Nõukogude Liidus kõrgem elatustase kui mis tahes kapitalismimaal. Selle ülesande lahendamise teedeks on: a) vastavalt töö hulgale ja kvaliteedile makstava individuaalse tasu tõstmine koos jaehindade alandamisega ja elanikkonnalt võetavate maksude kaotamisega; b) ühiskondlike tarbimisfondide laiendamine, mis on määratud ühiskonnaliikmete vajaduste rahuldamiseks, olenemata nende töö hulgast ja kvaliteedist, s. o. tasuta (haridus, ravi, pensionid, laste ülalpidamine lasteasutustes, üleminek kommunaalteenuste jne tasuta kasutamisele).[...] iga perekond saaks lapsi ja alaealisi soovi korral tasuta lasteasutustesse panna [...]

kõigis koolides hakatakse andma tasuta sooje eineid, seatakse sisse pikendatud koolipäev, kusjuures õpilastele antakse tasuta lõunasöök; lastele hakatakse tasuta andma kooli vormiriietust ja õppevahendeid. [...] Kommunismi ajal on kõigil inimestel võrdne seisund ühiskonnas [...] Ühiskondlike ja isiklike huvide ühtsuse alusel pääseb võidule isiksuse ja ühiskonna harmooniline vahekord.»

Jevgeni Ossinovski kutsub üles võitlema ebavõrdsusega. Idee on üllas. Ainult et ebavõrdsusega võib võidelda kaht moodi. Esiteks võib vähendada äritegemise teele püstitatud tõkkeid, luua uusi töökohti ning suurendada majanduskasvu alusel pensione ja sotsiaaltoetusi.

Teine meetod on tõsta ettevõtlusmakse ja jagada toetusi. Aga juba praegu on Eestis kasulikum mitte töötada ja toetust saada kui minna tööle ja saada väikest palka. Ühiskondliku võrdsuse osas oli esirinnas Nõukogude Liit: rikkaid seal ei olnud, kõik olid võrdselt vaesed. Nagu teada, 1991. aastal maeti maha NSV Liit, terve sotsialismi ja kommunistliku utoopia ülesehitamise projekt.

Ma ei suutnud kuidagi mõista, kuidas sellise õnnesärgis sündinud poisi nagu Jevgeni Ossinovski peas, kelle sünniajal jäi sotsialismi krahhini kõigest viis aastat ja kes on õppinud Tartus ja Londonis, võisid tekkida nii eriskummalised arusaamad sotsiaaldemokraatiast. Kusjuures arusaamad, mis langevad täiel määral kokku kommunismi ehitamise programmiga NSV Liidus. Aga siis sosistati mulle kõrva sisse, et Eesti sotsiaaldemokraatide juhi peamiseks ideoloogiliseks nõunikuks on austatud Jaak Allik, põliste kommunistide järeltulija, kes ka ise kuulus juba 1971. aastast NLKP ridadesse.

Siis sai mulle järsku kõik selgeks: Eesti iseseisvumisega mulinal vee alla vajunud kommunistlik idee, mida võis julgelt surnuks pidada, on nüüd puhunud elu sisse Eesti sotsiaaldemokraatiale. Kui mina oleksin Jevgeni Ossinovski nõunik, siis ma muidugi soovitaks tal loobuda kommunismi lagunenud laiba reanimeerimisest ja püüetest esitada seda Eesti sotsialismi elava organismina. Võib-olla tasuks tal keskenduda vähem intrigeerivatele, aga märksa kasulikumatele asjadele: haigekassa puudujäägi lahendamine, tõõvõimetuse hindamises kindla korra kehtestamine, pere- ja eriarstide ootejärjekordade lühendamine, hambaravi muutmine kättesaadavamaks.

Ah, kui palju igasuguseid probleeme leidub veel Eesti tervishoius ja tööturul! Kusjuures iga aastaga need probleemid ainult süvenevad. Ma usun, et nende lahendamine oleks kõige olulisem panus Eesti pööramisel õiges suunas. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane