Aet Annist: räpase kärsaga kärnase koera jõle provokatsioon

Aet Annist Foto: Erakogu

Meie tundlikkusest näha kahe totalitaarse režiimi sarnasust sõltub muuhulgas meie õigus moraalsele eelisseisundile. Rääkida tervetest rahvarühmadest kui «mustusest», millest tuleb – tuld andes? – kodumaa puhastada, nagu tegi Jaak Madison (riigikogu liige, EKRE) peaks olema väga selge punane rätik silmatorkavast inimsusevastasest propagandast, kirjutab antropoloog Aet Annist.

«Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuksläinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie Nõukogude aeda. Ühes Saksa fašismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer Saksa õuest, sisisev valgesoome madu. Kes ta siis on, see alatu uss, kes on oma nõela välja sirutanud?»

Nii algab ühe nõukogude propagandabrošüüri tekst 1941. aastast. Võrdluseks lõiguke Hermann Esseri raamatust «Juudid – maailma katk» 1939. aastast:

«Iga üksik juut ja juutlus kui tervik on kodumaata. Juutlus õõnestab iga rahvast ja iga riiki, kuhu see sisse imbub. See toitub parasiidina ja kultuuritapva vaglana peremeesrahvast. See kasvab ja kasvab kui umbrohi riigis, kogukonnas ja peres ja nakatab inimkonna vere kõikjal. […] Juutlus on maailma katk tänase päevani ja jääb selleks igavesti.»

Siinses ajaloolis-poliitilises ruumis on usutavasti olemas vahendid nägemaks läbi inimsusevastase režiimi retoorikat meie tänaste poliitikute argumentidearsenalis.

Kommunistlik Nõukogude Liit ja Natsi-Saksamaa olid võrdselt inimsusevastased režiimid, mis ei kohkunud tagasi esmalt mõne inimgrupi demoniseerimisest ja seejärel hävitamisest. Eesti on olnud väärikalt esirinnas nende sarnasuse läbinägemises. See eeldab ka sarnase retoorika äratundmist  ja hukkamõistmist – sest sõna on tegu, nagu kristlik moraal (mida vihkasid ühtmoodi nii Hitler kui Stalin) meid õpetab.

Konkreetsetes väljendustes ja sõnastuses võisid kaks propagandaarsenali erineda, olemuselt olid need kaks ajupesuvormi aga äravahetamiseni sarnased. Niisiis, ühte kurja hukka mõistes saab meeles pidada ka teist ja selle võrdselt absurdset ja inimsusevastast sõnakasutust, mis rajas tee inimelude hävitamisele.

Nii kulakute kujutamine ahnete vereimejatena 20. sajandi alguse Venemaal kui veel 1980ndatel nõukogude ajakirjanduse Ameerika imperialismi ülepingutatud demoniseerimine pidi andma nõukogude kodanike mõtetele õige suuna. Samamoodi oli mõtlemise sobivaks töötlemine natsipropaganda «alam-inimestest», «degenerantidest» ja «prussakatest» koos sinna juurde käivate grotesksete plakatite ja koomiksikultuuriga.

Sel viisil oma elanikkonda töödeldes muudeti sakslasi ja nõukogude inimesi üha immuunsemaks kuritegude suhtes, mida Kolmas Reich asus «mittesakslaste» ning Nõukogude Liit «riigivaenuliku elemendi» peal rakendama. Väidetavad kuriteod, mida juudid või kulakud korda olevat saatnud, kütsid viha, «rassipuhtus», «aaria veri», «tõeline nõukogude inimene» ja terve rida muid eesmärke kõrgus sellele vastanduva ideaalina. Neile said «õiged» inimesed keskenduda samal ajal, kui nad inimvaenulikult ideoloogiale oma isiklikud arvamused, rääkimata eetikast ja moraalist, märkamatult ohvriks tõid.

Siinses ajaloolis-poliitilises ruumis on usutavasti olemas vahendid nägemaks läbi inimsusevastase režiimi retoorikat meie tänaste poliitikute argumentidearsenalis, mis lubab meil jääda inimlikeks ja eetilisteks. Rääkida tervetest rahvarühmadest kui «mustusest», millest tuleb – tuld andes? – kodumaa puhastada peaks seega olema väga selge punane rätik silmatorkavast inimsusevastasest propagandast. Meie tundlikkusest näha selgelt kahe totalitaarse režiimi sarnasust sõltub muuhulgas meie õigus moraalsele eelisseisundile, mille meile on andnud ohvri roll 20. sajandi globaalses turmtules.