Eero Epner: kurjuse normaliseerumine

Eero Epner Foto: Erakogu.

Ka mina olin Roosiaias. Oli üks neist augustiõhtutest, mida nimetatakse sumedaks: õhk oli püsinud juba mitmendat nädalat meeldivalt kusagil jaheduse ja soojuse, pintsaku ja lühikeste pükste piirimail ning valgus tungis läbi paksude pargipuude, mis hajutasid pilvede poolt juba niigi tuhmistatud päikesekiired millekski piimja klaasi sarnaseks.

Keset Roosiaeda pritsis purskkaev, mille lähedalt mööda kõndides võis tunda suve viimaseid piisku. Purskas ja purskas, kuni enam ei pursanud.

Kohtasin paljusid tuttavaid, vestlesime mitmel teemal, vältides mingi viimasel ajal siginenud sõnatu kokkuleppe toel poliitikat ja puudutades selle asemel televisiooni tulevikku ja lapsepõlve võimalusi Rakveres. Laiast söögivalikust eelistasin ajastule omaselt taimetoite, hiljem hellitasin end mitme kohupiimataskuga, mille pehme sisu pani korraks unustama maailma ebamäärasuse. Pärast aga lugesin Roosiaia kokkuvõtteid, kus peale meie hea välimuse kiideti kõlanud põhimõtet: erimeelsused on iseseisva riigi osa.

Ent kõikemõistvus ja erimeelsuste aktsepteerimine on kaks eri asja. Ühise nimetaja puudumine on tõepoolest demokraatliku ühiskonna vältimatu koostisosa, enamgi veel: ühise nimetaja puudumisest ongi võimalik ära tunda demokraatiat. Demokraatia ei tähenda ainult vabadust, see tähendab ka konflikti, igikestvat ja lahendamatut arvamuste, väärtuste ning maailmavaadete kokkupõrget.

Üheski demokraatias ei ole kunagi olnud ega hakkagi kunagi olema seisukohti, millele kõik alla kirjutaksid, sündmusi, kus kõik tahaksid osaleda, või ajalugu, mida kõik näeksid ühtmoodi. Demokraatia on pidev arvamuste kõrvutamine, väidete esitamine, lakkamatu kriitika. See ei tähenda, et miski, mida võiks nimetada harmooniliseks kooseluks, oleks võimatu. Vastupidi, erinevuste üheaegne olemasolu ongi säärase kooselu tuum.

Me peaksime teineteist vähem kritiseerima, ütles Roosiaias üks kõnelejatest, keda jälgisin üle tasase veega pargibasseini, mille purskkaevud olid kõnede ajaks hääletuks keeratud, et kõigil oleks võimalik kõneleda ja olla kuuldav. Nii räägitakse Eestis üha sagedamini.

Me oleme liiga väikesed, et vaielda. Me ju mäletame nõukogude aega, mil jagasime ometi ühiseid väärtusi. Maailm on niigi liiga segane, et hägustada veelgi kõike. Ja nii tungibki esile vabatahtlik igatsus ühisnimetaja järele, soov leida majakas, teeviit või parema puudumisel kasvõi keegi «vanem mees» (miskipärast alati mees), kes ütleks kõigile, kuidas asjad on. Ent sellist meest ei ole. Pole kunagi olnud ega tulegi iial. Või õigemini: ta on. Nagu on ka üks noor tüdruk Mustamäelt, üks keskealine väikekodanlane, keegi tundmatu bussipeatuses, nagu on linnud metsas ja putukad pesas. Me ei ole sarnased. Me oleme erinevad.

See läbinisti primitiivne tõdemus ei tähenda aga, et kõike peab mõistma. Erinevate arvamuste aktsepteerimine ei ole isegi vanimates demokraatiates kunagi tähendanud vabadust teha kõike. Retooriliselt pilatakse sallijaid ning püütakse neid tautoloogilise kahvli otsa: miks sallijad ei salli kõike? Miks solvutakse, minnakse põlema, erututakse, kui Jaak Madison nimetab teisi inimesi, samasuguseid rakukogumeid nagu tema ise «mustuseks». Jah, miks? Kui mustus, siis mustus. Pühkigem ära, ja ongi korras.

EKRE esiletõus viimastel aastatel pole olnud ainult konservatiivsuse reljeefsem väljajoonistumine, sest EKRE ei ole pelgalt ega isegi ennekõike konservatiivne ning rahvuslik partei. End sellisena esitledes on nad tegelikult kaasa toonud midagi sünget, midagi, mille olemasolu tundus veel kümme aastat tagasi uskumatu, kuid mis nüüd ei ole mitte ainult legaliseerunud, vaid hakanud muutuma juba iseenesestmõistetavaks − ja millel pole rahvusluse ning konservatiivsusega midagi pistmist.

Mõni nädal tagasi, paar päeva enne Roosiaia hurmavat õhtupoolikut, seisime Tallinna-lähedasel saarel. Päike laotas end vaikselt laiali, pihlakad olid omaenese viljakuse all looka vajunud. Keegi meist näppis telefoni ja hakkas ette lugema äsja saabunud EKRE kümnepunktilist põletamisnimekirja.

Läks nagu tavaliselt: tema luges, meie naersime, tundes meeldivat üleolekut, Tallinna horisont kusagil kaugel läbi päikesest soojaks tõmbunud õhu värelemas. Kuni üks meist hakkas nutma. Ta ei suutnud enam kuulata. Tema sõrmed surusid sigareti lillepoti põhja puruks, tema silmadest voolasid pisarad, ta kõndis minema.

Me olime üllatunud. Milleks selline dramatism? Me oleme juba ju kõik harjunud, see on EKRE. Las nad räägivad. Las nad manipuleerivad valijatega. Teeme parem nalja. Pöörame pead ära ja itsitame. Ärme lähe leili, see teeb meid naeruväärseks. Sellel pole meiega midagi pistmist, meie ju arvame teistmoodi, tõesti: milleks erutuda?

Sest see kõik pole ainult sõnavaht, tüütu ja naeruväärne ähvarduste rida, mis meisse ei puutu. Sõnadel on tagajärjed, sest arvamused ei ole lihtsalt arvamused − arvamused on teod, mis kujundavad reaalselt keskkonda, kus me elame. Üks mu kauge tuttav, tõupuhas eestlane, kelle välimus on mingil kummalisel põhjusel (praegu tuleks öelda: saatuse õela vingerpussi tõttu) tõmmu, astus hiljuti trammist välja ning sai kohe rusikaga näkku. Üks teine tuttav, andekas inimene, tunnistas hiljuti kohvikus istudes, et on taas hakanud varjama oma homoseksuaalsust.

Mõni aasta tagasi käisime lavastusega «Kodumaa karjed» esinemas Bonnis sealsetele väliseestlastele. Pärast etendust tuli meiega rääkima üks hindu, keda olime etenduse ajal saalis kaasa elamas märganud. «Väga tore,» ütles ta peaaegu ilma aktsendita. Tema enda elu ei olnud tore. Ta oli kümme aastat Eestis elanud, õppinud ära keele, rajanud perekonna, kõik sujus kenasti, kuid siis oli midagi juhtunud. Korraga oli poes apelsine valides tulnud tema juurde keegi proua ning teda sõimanud. See oli esimest korda, ent seda juhtus veel. Ja siis veel. Ja siis veel kord. Ja siis veel mitu korda. Kuni ta ei pidanud enam vastu ning kolis Eestist ära. «Kõik ei olnud alati nii,» ütles ta. Midagi juhtus. Keegi lasi kurjuse valla. Ja korraga olid kõik kohad seda täis.

Kurjus ei ole ideoloogiline. Küsimus ei ole praegu parem- ega vasakpoolsuses, liberalismis ega konservatiivsuses. Kurjus, mis immitseb läbi meie eetiliste põrandapragude, on universaalne ja absoluutne, ja selle eiramine meie ühine kaassüü. «Paljud inimesed võivad vaistlikult tunda, et «iga võõras on vaenlane»,» kirjutab Primo Levi. «Enamasti elab see veendumus hingesügavuses otsekui avastamata põletik. Kui aga sõnastamata eelarvamus saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus koonduslaager.» Heatahtlik lugeja ohkab ja langetab ajalehe. Jälle! Koonduslaager! Milline jaburus. Me ei jõua kunagi selleni.

Ilmselt ei jõuagi. Vähemalt mitte sellise koonduslaagrini, millest põrgust läbi käinud Levi kõneleb. Kuid on veel üks põrgu, ilma okastraatide ja valvuriteta. See on proua apelsinide juures. Vihane rusikas trammipeatuses. See on lõunaosariikide lipp, orjapidamise sümbol, mida näen juba peaaegu iga nädal: Võrumaa puhkekodu seinal, Nõmme eramaja aknal, möödasõitva auto armatuurlaual.

See on riigikogu liige, kes nimetab homoseksuaalsust hälbeks. Teine riigikogu liige, kes nimetab venelaseks olemist «probleemiks», soovitab liitlassõduril kanda eraldusmärke, muidu on tema vastu suunatud vägivald mõistetav, ning nõuab temaga mitte nõustuvate kohtunike «peade veeremist». Ta nimetab naisi, kellel pole lapsi, «ühiskondlikult kahjulikuks elemendiks» ning palub parteisse (kus teiste seas on inimene, kelle arvates peaks riik homoseksuaalid «võõrutama nende hälbest») kandideerima kedagi, kes nimetab pagulasi «inimrämpsuks», ja palub sinna ka teist inimest, kelle sõnul on holokaust väljamõeldis, midagi pole olnud, juudid olid ise süüdi.

Sel kõigel pole mitte mingit pistmist rahvusluse, konservatiivsuse või üleüldse mingi maailmavaatega. Me ei räägi siin demokraatlikust debatist, arvamuste paljususest. See on labane kurjus, kurjus ilma sisemise tervikuta, hommikust õhtuni plinkiv raev ilma selge eesmärgita või usuta, et see võiks kuhugi viia. Me ei ole kollektiivselt hulluks läinud, meis ei ole ärganud saatan, miski lubab meil lihtsalt järsku kõige primitiivsemad instinktid välja elada − kompenseerida meie hirmu ja ebakindlust teise inimese olematuks muutmisega.

Küsimus ei ole arutelus kvootide üle, vaid kellegi nimetamises «rämpsuks» ja «mustuseks». See on kurjus, mis poob ilma nöörita. Inimest alandav, inimest mõnitav, inimeselt tema inimeseks olemist rööviv kurjus, mis on ühtäkki sedavõrd levinud, sedavõrd tavapärane ja isegi ootuspärane, et on muutumas normaalsuseks. Millekski, millega on isegi võimalik leida − nagu Reformierakond ütleb − «teatud kokkupuutepunkte».

See ongi meie praeguse kurjuse juures kõige hirmutavam: seda ei nähta, nimetata ega näidata enam kurjusena. See on normaalne. Üks osa paketist. Miski, milleks on õigus, sest elame ju demokraatias. Miski, milles nähakse isegi väärtust, kuna väljendab vahetult meie soove ja tahtmisi väljaspool poliitkorrektsuse ahistavat filtrit. Ja kui kurjus ongi juba normaalsusena defineeritud ja säärasena sõnavabaduse punasesse raamatusse kantud, siis kuidas veel rääkida sellest kui kurjusest?

Aga tõesti, milleks selline dramatism? Ja miks peaksime meie tundma süüd? Meie ju ei poo kedagi. Võib-olla natuke õhtust rahutust, ent ei maksa niigi segastest aegadest tundlikuks muudetud närve veel üles piitsutada. Meil on pealegi muud teha. Vaadake − purskkaevud on taas tööle pandud! Vaadake, vesi purskab taas! Kas pole ilus?