Sirje Kiin: Kotkajärve Metsaülikoolis arutati Eesti tulevikku

Sirje Kiin Foto: Facebook

Tänavu 50. korda toimunud Kotkajärve Metsaülikoolis Kanadas Muskokas olid terve nädala kestnud arutelude peateemadeks põlisrahvaste väljavaated, tehnoloogia ja küberkaitse, kuid pea kõik mõttevahetused jõudsid lõpuks välja Eesti tuleviku küsimuseni. Kui kodumaal Kääriku Metsaülikoolis oli tänavu peateemaks hirm, siis Kotkajärvel kujunes sõnumiks lootus. Aruteludes prooviti sõnastada vahendeid ja meetodeid, kuidas lootusrikkasse tulevikku jõuda, kirjutab arvamusportaali kolumnist Sirje Kiin.

Indiana ülikooli keeleteadlane Indrek Park, kes on Põhja-Ameerika põlisrahvaste keelte päästja ja etnoloog, tegeleb viie keelega – arikara, hidatsa, lakota, assiiniboini ja mandani keelega. Ta on kirjutanud arikara keele grammatika ja koostab neile esimest sõnaraamatut, just samal kombel nagu neli sajandit tagasi muutsid baltisaksa estofiilid ja pastorid eesti keele suulisest keelest kirjakeeleks.

Park andis põhjaliku ülevaate ÜRO põlisrahvaste konventsioonist ja sellest, kuidas just rahvusvaheliselt tunnustatud põlisrahva staatus (koos vastavate tingimuste ja õigustega) on aidanud põlisrahvastel säilitada oma keelt, kultuuri ja loodust. Järgnenud elavast arutelust koorus välja Kotkajärve Metsaülikooli foorumi ettepanek kaaluda ka eesti rahva tunnistamist põlisrahvaks oma ajaloolisel keelelisel ja geograafilisel territooriumil. Ametlik põlisrahva staatus kaitseks meid tulevikus tõhusamalt tänapäevase rahvaste rändesurve eest ning aitaks paremini kaitsta emakeelt ja loodust.

Kanada Ontario maakonnavalitsuse keskkonnateadlane ja nõunik põlisrahvaste küsimustes Linda Norheim Brookes rääkis, kuidas on Kanada valitsus eri aegadel kohelnud oma põlisrahvaid, sh métis-rahvast, kes on 17. sajandi eurooplaste ja Kanada põlisrahva segaverelised järeltulijad. Oluline järeldus oli, et just põlisrahva põhiseaduslik ja rahvusvaheliselt tunnustatud staatus annab Kanada põlisrahvaile kindluse nende tuleviku suhtes, sest nii valitsusel kui ettevõtjatel ja korporatsioonidel on seadusega ette nähtud kohustus konsulteerida põlisrahvaga, kui mistahes kavandatavad projektid võivad puudutada, mõjutada või kahjustada põlisrahvaste põhiseaduslikke õigusi, nende keelt, kultuuri ja looduskaitset.

Toronto muusik ja muusikaterapeut Rosemarie Lindau leidis oma ettekandes «Pärismaalaste laul» mitmeid ühisjooni Eesti rahvakultuuri (näiteks setu rahvalaulude) ja Kanada põlisrahvaste kultuuri vahel; ühist leidus nii lauludes, rütmides kui trummimängus. Eesti noorim lõõtsakuningas Ott Leitham pidas toreda muusikalise loengu eesti lõõtspilli ehitusest, mängustiilidest, häälestusest ja meie kuulsatest pilliloojatest.

Eesti trükimuuseumi peavarahoidja arheoloog Mana Kaasik andis ülevaate looduslike pühapaikade välitöödest Eestis. EELK Toronto Peetri koguduse õpetaja praost Mart Salumäe kõneles ristiusu mõjust eesti keele arengule ja sellest, kui tähtis on piibliloo tundmine rahvapärimuse ja ka Eesti kirjandusklassikute teoste mõistmisel.

Teine Kotkajärve MÜ 2017 peateema oli küberkaitse ja tehnoloogia. USA arvutispetsialist Agu Ets, kes on viimased 15 aastat töötanud küberkaitse alal, neist kümme aastat MITRE korporatsiooni küberkaitse osakonna abijuhina, käsitles Eesti kiiret tõusu nõukogude aja viletsusest maailma IT teenäitajaks küberkaitse lahenduste ja e-valitsemise alal.

Tema ettekande pealkirigi oli tunnustav: «Väike maa, suured saavutused».  Ets tutvustas peale tuntud ettevõtete (Skype, TransferWise) ka teisi maailmatasemele tõusnud Eesti IT-firmasid, näiteks Nortal, Teleport, GrabCad, Taxify, Starship, Pipedrive, Guardtime, Linguist jt.

Noor Kanada bioinformaatika teadlane Mark Merilo arutles selle üle, kuidas muudab digitaalne revolutsioon bioloogiateadust ja kuidas kahesuunalised «ühendatud andmebaasid» (linked data) avavad meile ootamatuid võimalusi ja meetodeid, mis varem polnud võimalikud. Mark Merilo uurimistöö keskendub sümbiootiliste organismide koosevolutsioonile ning sellele, kuidas toimub nende liikide määramine. Oma erialast pidasid heas eesti keeles miniloenguid veel mitu noort eesti teadlast.

Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogia doktorant Kärt Kanger rääkis, miks on antibiootikumid kaotanud tõhususe, mis on antibiootikumide resistentsus ja mida saab igaüks meist teha, et resistentsuse ohtlikku levikut vältida. Glasgow’ ülikooli meditsiinilise keemia doktorant Helmi Kreinin kõneles sellest, miks on sibulal  rohkem DNAd kui inimesel ehk mis eristab meid loomadest ja taimedest ja kuidas saata rakkudesse «spioone» meie DNAd uurima.

Kotkajärve Metsaülikool loodi 1967 eesmärgiga säilitada väliseestlaskonna hulgas eesti keelt, kirjandust ja kultuuri, seepärast on iga Metsaülikooli kavas alati ka vastavad ettekanded. Siinse artikli autor pidas loengu kirjandusrühmitusest «Siuru» (1917–1920), kes valmistas lisaks esteetilisele revolutsioonile eesti rahva vaimu ette ka poliitiliselt – Eesti Vabariigi sünniks. Loeng andis ühtlasi ülevaate kirjandusrühmituste rollist nii maailmakirjanduses kui Eesti kultuuris tänapäevani välja. Metsaülikooli raamatuklubis arutasime põhjalikult Ilmar Taska romaani «Pobeda 1946» teemal, võrdlesime teost Sofi Oksaneni «Puhastusega» (Taska kasuks) ja väitlesime kommunistliku punase viiekümne varjundi üle.

Noor kirjandusteadlane Maarja Hollo Tartust, kes kaitses hiljuti doktorikraadi Bernard Kangro loomingust, juhatas luule huviringi, kus analüüsiti süvitsi Kangro luulet. 40 dokumentaalfilmi tegija, õpetaja ja uurija Riho Västrik kõneles Eesti dokumentaalfilmi uuest lainest nõukogude ajal, 1960. aastatel, mil eesti dokumentalistid hakkasid sotsialistlike sümbolite asemel au sisse tõstma varasemaid aegu: filmima mindi küladesse, sest seal oli veel alles Eesti Vabariigi aja hõng, esemed ja inimesed. Ettekandja illustreeris loengut metafoorsete filmikatkenditega andeka kineasti Andres Söödi filmidest.

Noor IT ekspert Ivo Kruusamägi ja noor kunstnik Mihkel Ilus Eestist juhtisid keele- ja kõnegruppi, kus arutleti eesti kultuuri nähtavuse üle maailmas, kõneldi kultuuritarbimise sarnasustest ja erinevustest kodu- ja väliseestlaste seas. Ivo Kruusamägi juhtis ka vestlusringi Vikipeediast, kutsudes meid kõiki üles kirjutama rohkem eestikeelseid Vikipeedia artikleid. Eestikeelse Vikipeedia tegijad on seadnud endale ambitsioonika eesmärgi kirjutada aastaks 2020 miljon eestikeelset artiklit, praegu on neid olemas 160 000. Metsaülikooli rahvas ühines selle üleskutsega kõigile eesti ekspertidele, oma ala asjatundjatele üle ilma, seades eesmärgiks vähemalt poolt miljonit artiklit.

Eesti rahva tulevikuperspektiivide arutelu avas kõige jõulisemalt riigikogu liige ja ettevõtja Eerik-Niiles Kross, kelle loengu teemaks oli «Rahvusvaheline Eesti rahvusriik». Kross toetus oma ettekandes peamiselt viimasele Eesti inimarengu aruandele, mille koostasid enam kui 40 kodumaist teadlast ja mis osutas Eesti rahvastiku kahanemisohule.

Metsaülikooli rahvas nõustus nii Krossi kui inimarengu aruande seisukohaga, et välismaal (või vaheldumisi välismaal ja kodumaal) elavad inimesed pole Eesti jaoks mitte kaotus, vaid võit, mida tuleks osata Eesti hüvanguks paremini rakendada ja ära kasutada. Uus reaalsus, kus väljaspool Eestit elab viiendik rahvast ehk umbes 200 000 eestlast, tuleb pöörata meie kasuks. Meil tuleb kohaneda ja rahvastiku hargmaine uus reaalsus täita sisuga.

Eerik-Niiles Kross tegi olukorrast lähtuvalt hulga ettepanekuid, millest osa on foorumitel olnud jutuks ka varem: lubada topeltkodakondsus lääne diasporaale, määrata väliseestlaskonnale valitsusse minister või vähemalt kõrge ametnik, suunata riiklikud programmid sidemetele, naasmisele, hõlvamisele; luua Välis-Eesti valimisringkond ja valida riigikokku väliseestlaste diasporaa esindus. Väliseesti valimisringkonna (või –ringkondade) idee leidis Metsaülikooli foorumil üldiselt toetust. Ent Kross innustas kuulajaid mõtlema veelgi kaugemale: kuidas suurendada Eesti rahvaarvu lisaks sündimusele, millest praegu paraku ei piisa? Võimalikud variandid: ingliskeelsete (saksakeelsete jt muukeelsete) eestlaste hõlvamine, internetipõhine kool (toimib juba osaliselt), ingliskeelne üksus Eesti kaitseväes, Väliseesti Kaitseliidu loomine, Eestis õppinud ja õppivate välismaalaste, baltisakslaste, Kaukaasia ja Venemaa eestlaste kaasamine ja hõlvamine. «Kes veel, kas näiteks buurid? Kurdid? Ukrainlased?» küsis Eerik-Niiles Kross. Ta soovitas võtta eeskuju iirlaste programmist «Global Irish» (tõlkes globaalne iirlane), mille märksõnad on just ühendamine, toetamine, tunnustamine ja ühise võrgustiku loomine. Ta juhtis tähelepanu tõsiasjale, et Eesti, Läti ja Leedu venelased on ainsad Euroopa venelased, kellel on olemas demokraatlikus riigis elamise kogemus, ning tõstatas küsimuse eestivenelaste integreerimisest väliseestlastega.

Kodumaale naasmisel osutuvad oluliseks näiliselt tähtsusetud, kuid inimeste jaoks intiimselt lähedased isiklikud emotsionaalsed seosed. Ehkki poliitikutel olla võetud siht saavutada 30 aasta jooksul saja tuhande inimese kodumaale naasmine, on see praeguse seisuga kindlasti ebareaalne, hindas Eerik-Niiles Kross.

72 protsenti võõrsil elavaist eestlastest ei tunne praegu, et Eesti riik neid vajab, ning 43 protsenti ei tunne, et võõrsil elavatesse rahvuskaaslastesse suhtutaks Eestis hästi. Samas hakkab juba välja kujunema globaalne Eesti võrgustik ning on tehtud küllalt palju ettevalmistustööd üleilmse ühise veebikeskkonna loomiseks. Kuid selle teostamiseks on vaja panustada ka rahaliselt.

Kotkajärve Metsaülikooli rahva sõnum kodumaale on endiselt see, et meie kõik – sõltumata elukohast ja kaugustest – armastame Eestit, eesti keelt ja kultuuri ning soovime oma sünnimaa või päritolumaa heale käekäigule igati kaasa aidata. Just sel põhjusel ja selles vaimus sündis ka tänavuse Metsaülikooli pere avaldus eesti rahvale ja avalikkusele mitme ettepanekuga. Meie oleme samuti osa Eestist ja me usume Eesti tulevikku.

Kotkajärvel võeti vastu ka läkitus Eesti rahvale.