Eesti on õigusriik. Õigusriik eeldab nii riigi kui ka õiguse olemasolu. Ka minus on süvenenud tõsine mure Tartu Ülikooli (TÜ) õigusteaduskonna kestlikkuse pärast. Eesti õigus on suures ulatuses rahvuslik nähtus. Peabki olema.
Hoolimata Euroopa Liidu õiguse mõjust, ei ole Eesti õigus oma rahvuslikku olemust veel kaotanud. Pole mõtet eeldada, et Eesti õigust hakatakse hoidma, edendama ja õpetama välismaal, ükskõik kui palju meil ka rahvusvahelisi sõpru ei oleks. Seda tuleb meil endil teha. Eesti õiguse Eestisse jäämisest saame tõsiselt rääkida vaid siis, kui TÜ õigusteaduskond jääb kestma.
Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe hiljutises artiklist «Mida teha Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga?» (PM 1.09) saime teada, et meie rahvusülikooli õigusteaduskond on hääbumas, kui midagi kardinaalset ette ei võeta. Siinkohal suur tänu riigikohtu esimehele äratuskella eest, loodetavasti ei ole praegu veel lootusetult hilja.
Põhiseadus on seatud kaitsma Eesti õiguse ja riikluse rahvuslikku mõõdet. Tartu Ülikool on Eesti rahvusülikool, nii on riigikogu otsustanud lausa seaduse tasandil. Seega on Tartu Ülikool ja Eesti riik tema omanikuna kohustatud hea seisma kõige selle eest, mida Tartu Ülikoolis tehakse.
TÜ õigusteaduskonna säästmine ja päästmine on otseselt seotud Eesti Vabariigi õigusriikluse kvaliteedi tagamisega; kui soovite, siis ka rahvusriikluse säilimisega. Eelöeldu kõlab ehk veidi dramaatiliselt, kuid on väga tõetruu. Üks paljudest faktoritest, miks isegi Eesti riigi taastamine toimus õiguslikult korrektsel viisil, on tõsiasi, et 1990. aastatel asusid paljud juriidilised «helgemad pead» otseselt või kaudselt Eesti riigi teenistusse. Alma mater täitis sõna-sõnalt oma rolli riigi ja ühiskonna ees ning jäi ise vaeslapse ossa. Nüüd on riigi ja ühiskonna kord tasuda alma mater’i ees oma auvõlg.