Viktor Šenderovitš: Tšetšeenia. Probleemi ajalugu ja prognoosid

Tšetšeenide esimene president Džohhar Dudajev 1995. aastal lugemas Postimeest. Foto: Toomas Kümmel

Venemaa tuntud satiirik Viktor Šenderovitš kirjutab arvamusloos, et Venemaa saavutas Tšetšeenia iseseisvuslaste üle võidu ja mida see võit Venemaa jaoks tegelikult kaasa tõi.

Aga mäletate, kallid venemaalased, oli selline - Džohhar Dudajev?

Ta tahtis Tsetšeenia iseseisvust. Kõigest. Ta oli vaba Itškeeria fanaatik (kõigest). Isiklikku võimu ei tahtnud, ei pappi Venemaa riigikassast, ei oma teibi loomaaeda pealinnas, ei oma vastaste hukkamist - vaid vabadust oma isamaale! Et see väljuks, lõppude-lõpuks, vabadusse kindral Jermolovi ja NKVD diviiside alt...

Me tapsime ta.

Mäletate, oli selline - Aslan Mashadov? Ta tahtis Tšetšeenia iseseisvust. Selle järkjärgulist, legitiimset väljumist vabadusse, tsiviliseeritud lahutust. Ta ei olnud bandiit. Ta võitis valimised Tšetšeenias just tänu oma poliitiliste seisukohtade tasakaalukusele, edestades kümnekordselt Šamil Bassajevit...

Me tapsime Mashadovi (Bassajev lendas ise õhku).

Selle viimase poliitilise saavutuse nimel - et polkovnik ei saaks naasta legitiimsusvälja (millest Venemaa, katkestades Hasavjurti lepingud, viskas välja nii end, kui tema) - tuli meil tappa omaenda lapsi Beslanis. Muidu oleks seal, hoidku jumal, olnud vahendaja rollis Mashadov ja taas oleks pidanud alustama temaga läbirääkimisi... Õnnitlused aastapäevaks, muide.

Ühesõnaga: me võitsime neid ja aitasime Tšetšeenia troonile juhitavate tšetseenide klanni. Putin kavaldas ka siis kõik üle, mäletate? Mäletate, kuidas ta kutsus pärast teibi juhi hukkumist Kremlisse pärija, dressides noormehest poja?

Poiss on sirgunud, olete tähele pannud?

Vene riigikassast (suures osas vahetult Tsentaroysse) väljapumbatud miljardid, absoluutne keskaeg vabariigis endas, mille piire ei saa ületada kalifaadi juhi poolse signaalita isegi VF Juurdluskomitee ohvitserid, Estemirova ja Politkovskaja põrm, mis sugugi meie südamele ei koputa, tšetšeeni mõrtsukad Venemaa kangelase staatuses Vene parlamendis, isiklike vaenlaste füüsiline hävitamine, seal hulgas Moskva tänavail...

Ja siin suurepärane vinjett Venemaa võidu tordile Tšetšeenia üle - karje «Allahu agbar» halvatud Bolshaja Nikitskajal toimunud tuhandepealisel kooskõlastamata miitingul ja kuselelöönud Moskva mentuur helistab tõmmeldes «üles» küsimusega, mida sellega peale hakata, ent sinna, üles, ei jää sõna «Kadõrov» kuuldes (ja seda juba ammu) ühtegi kuivade pükstega meest.

See pole teil sama, mis prillipapasid puuri toppida, meie Rambodest dektiivid...

Budistid - ja kannatused kauges Mianmaris hukkunud moslemite pärast - on Kadõrovile, kahtlemata, vaid järjekordne ettekääne näidata, kes on majas peremees; Putini juhtimise all tapeti rohkearvulistes Samashkites ja Atšhoi-Martanides nõnda palju moslemeid, et ükski budist pole seda uneski näinud, ning ühtegi pretensiooni Kadõrovilt pole ses küsimuses seni kuulda olnud. Muuseas, kui Putin kaob ja finantseerimine lõpeb, esitatakse see arve tormaka lahutusprotsessi käigus meile kõigile - võite selles kindlad olla.

Ilma Putinita ei jää Kadõrov (Vene Föderatsioonis) nagunii ellu; selleks ajalooliseks pöördeks on Ramzanil varuks islami roheline lipp ja regiooni üks võitlusvõimelisemaid armeesid. Vennad usus ei lase hädasse jääda ja pealegi pole Venemaal - pärast kõiki putinlike võite - Tšetšeenia jaoks seks ajaks enam nagunii asja...

Ent need on prognoosid, aga faktipõhiselt kargutas kõikvõimas Ramzan taaskord, ja täiesti demonstratiivselt, Venemaad ja - mingis mõttes - õigesti tegi, et kargutas. Kui kellelegi pole veel kohale jõudnud, vahest nüüd jõuab ja hea seegi.

Palju õnne teile võidu puhul Tšetseenia sõjas, kallid venemaalased. Ja andke ka oma ülemjuhatajale tervitused edasi, kes taas kõik üle kavaldas.