Karmo Tüür: kas Ukrainat saab päästa?

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Agressiooni ohvri aitamine on sama elementaarne nagu tänaval komistanud inimesele abikäe pakkumine. Ukraina puhul tuleb aga jälgida, et abist ei saaks vesi korruptsiooni veskile, kirjutab politoloog, arvamusportaali kolumnist Karmo Tüür.

«Me oleme tsivilisatsioonide sõjas ja tavapärastest valitsustevahelistest ning diplomaatilistest pingutustest ei piisa selle sõja võitmiseks.» Nii dramaatiliselt põhjendab Leedu ekspeaminister Andrius Kubilius vajadust luua Ukraina päästmiseks nn Marshalli plaan.

Selle nägemuse järgi on käimas heitlus lääne ja Venemaa vahel. Venemaa on valmis kasutama mis iganes võtteid, hoidmaks Ukrainat oma mõjusfääris, ning lääs peab otsustavalt tegutsema, et Moskva oma eesmärke ei saavutaks.

Küsimus polevat ainult Ukrainas, vaid laiemalt lääne ja kitsamalt Euroopa võimes enda eest seista. Lastes minna Ukrainal, laseme laguneda oma mudeli usutavusel ning mahitame Moskvat üha uutele agressioonidele.

Rahakotiga tankide vastu?

Ega iseenesest pole nn Kubiliuse plaanis midagi uut. Analoogseid mõtteid on veeretatud ennegi, pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt on see vist kolmas kord, kui Ukraina päästmise vajadusest nii kõlavas sõnastuses räägitakse.

Eriliseks teeb Kubiliuse algatuse see, et koostöös teiste prominentsete tegelastega õnnestus Kubiliusel saada üleskutsele kõigepealt Leedu seimi ning seejärel juba ka Euroopa Parlamendi Rahvapartei fraktsiooni toetus.

Plaani tugevus ja nõrkus on selle lihtsuses – Ukrainale tulevat anda raha. Väga palju raha. Viis miljardit aastas viie aasta jooksul, lisaks veel kolm protsenti Euroopa Liidu eelarvest. Asjaomaste isikutega rääkides saab aga õige kiirelt selgeks, et selline abi on ilmselt kõige halvem mõeldavast, kõlades umbes sama mõttekalt nagu rahakoti asetamine öisele tänavale, lootuses, et see aitab võidelda vaesusest tuleneva kuritegevuse vastu.

Eesti eesistumine kui instrument

Miks kõik see, nüüdseks juba värskuse kaotanud mõte praegu meie jaoks aktuaalne on? Aga seetõttu, et Eesti ELi eesistumine on sellesse plaani sisse õmmeldud kui sobiv hetk saamaks kavale täiemahuline toetus. Noh või siis vähemalt heakskiitev äramainimine Idapartnerluse tippkohtumise dokumentides.

Ukrainat tuleb aidata, selles pole kahtlustki. Agressiooni ohvri aitamine on sama elementaarne nagu tänaval komistanud inimesele abikäe pakkumine. Kuid nagu igasuguse abiga, nii peab ka nüüd olema üüratult ettevaatlik, et see abi ei osutuks hoopis väetiseks Ukraina peamisele probleemile, kõikjaletungivale korruptsioonile.

Kui Moskva on milleski hea, siis korruptiivse praktika eksportimises, selle vähkkasvaja levikule kaasaaitamises sihtriikides.

Ukrainat saab aidata eelkõige Ukraina ise, muutudes oma asjaajamises läbipaistvamaks, ning vaat selles saame me küll abiks olla, toetades kasvõi erinevate e-valitsusvormide juurutamise algatusi.