Lilija Ševtsova: müües end Gazpromile, on lääs kaotanud moraalse teenäitaja rolli

Liliya Shevtsova Foto: Sharifulin Valery/ITAR-TASS

Läänemaailm teeb läbi oma järjekordset kriisi, ent märgid osutavad sellele, et ta hakkab sellest juba väljuma, räägib Venemaa üks kuulsamaid politolooge Lilija Ševtsova intervjuus Taavi Minnikule.

Viimastel aastatel on läänemaailmas levinud väga pessimistlikud meeleolud ning autokraatsetes režiimides, nagu Putini-Venemaa, on nähtud midagi apokalüpsise ratsaniku sarnast. Samas teeb ka Venemaa ise läbi raskeid aegu, kuna näpud on peaaegu põhjas ja rahulolematus kasvab.

-Kevadel ja suvel leidsid üle Venemaa aset korruptsioonivastased meeleavaldused, mis olid esimesed suured protestiaktsioonid pärast 2011.–2012. aastat. Kas neile on sügisel järge oodata?

Venemaal toimuvaid arenguid on väga raske ennustada. Sotsioloogid ei suuda ühiskondlike meeleolude muudatusi haarata, kuna inimesed ei taha sageli oma tegelikku arvamust välja öelda, sest kardavad seda teha. Samas näitasid need meeleavaldused kõigile, teiste kõrval ka Kremlile, et vene ühiskond hakkab väljuma viimaste aastate letargilisest unest. See oli tõsine hoiatus, mis andis mõista, et noorte hulgas on rahulolematust ning protestimeeleolud võivad levida üle Venemaa.

-Jutt käib endiselt eelkõige paarikümnest tuhandest pealinna elanikust, kes vantsivad heatujuliselt mööda Moskva laiu bulvareid ja lähevad seejärel koju laiali. Tegelikult on protestijate arv Venemaa mastaape arvestades tühine…

Jah, Levada keskuse uuringud näitavad, et rahulolematud on kaks-kolm protsenti kõigist noortest ning need noored, kelle vanemad on samuti rahulolematud. Põhiline osa noortest on uinuvas olekus edasi.

Kõik märgid kõnelevad sellest, et ühiskond harjub stagnatsiooni ja mädanemisega. Vaatasin hiljutiste küsitluste tulemusi: kui jaanuaris 2017 oli kõigist vastanutest valmis Putini poolt hääletama 40 protsenti, siis nüüd tervelt 65 protsenti. See ei tähenda, et inimesed oleksid Putiniga rahul, vastupidi, nad on rahulolematud, kuid ei näe alternatiive. Seni pole inimesed jõudnud meeleheitestaadiumisse, et rahulolematus valguks tänavatele.

Näiteks 39 protsenti kiidab protestid heaks, 37 protsenti on nende vastu. Arvestatav osa ühiskonnast näeb meeleavaldustes mingeid positiivseid tendentse. Samas ei usu enamik, et need millenigi viivad: vaid 4 protsenti vastanutest leiab, et protestid võiksid midagi muuta. Inimesed tajuvad olukorra väljapääsmatust.

-Nii et lähemal ajal pole Venemaal mingeid suuremaid muudatusi siiski oodata?

Kuri iroonia on selles, et režiim ise tõukab inimesi tänavale, sest Putin on piltlikult öeldes betoneerinud kogu poliitilise välja: pole vaba parlamenti, vabu institutsioone ega mingeid seaduslikke kanaleid, kuhu inimesed võiksid oma huve ja emotsioone suunata. Sellises olukorras ei jää muud üle kui minna tänavatele meelt avaldama, et võimud inimesi kuulda võtaks. Režiim on muutunud täiesti ebaadekvaatseks, sooritades ühe lolluse teise järel ning see võibki ühel hetkel saada päästikuks, mis laiema rahulolematuse valla päästab.

Vaevalt et see juhtub sügisel, nagu te eelpool küsisite. Putini režiim valmistub praegu valimisteks ja kulutab sel aastal seepärast ära viimase Reservfondi jäänud raha. Järgmine, 2018. aasta kujuneb aga tõeliselt plahvatusohtlikuks.

-Kui tõsine on lääne sanktsioonide mõju Venemaa majandusele?

Eurooplaste ja ameeriklaste sanktsioonipaketid, mis võeti vastu 2015. aastal ühes toornafta hinna langusega, on teinud Venemaa majandusele suurt kahju. Alates 2015. aastast on Venemaa kaotanud 1,5 protsenti oma SKTst.

Lääne sanktsioonide eesmärk ei olnudki Vene majanduse kokkuvarisemine, vastupidi, lääs pole huvitatud majanduslikest ja sotsiaalsetest vapustustest Venemaal. Need sanktsioonid pididki Vene majandust vaid veidi hammustama, mitte varinguni viima.

Mis puudutab tehnikat, millest sõltub energiakandjate kompleks, aga ka finantssektorit, siis need on saanud tugeva hoobi. Sel aastal on Venemaal rahalisi kohustusi 600 miljardi dollari eest ja on suur probleem, kust seda raha leida: reservid on otsas, Hiina ka võlgu ei anna, sest ei soovi rikkuda oma suhteid läänega. Reservfond on aidanud pehmendada sanktsioonide mõju, kuid kui seal oli veel 2014. aastal 90 miljardit dollarit, siis nüüdseks on sinna järele jäänud 17 miljardit ning see on ka varsti otsas. Langevarju, mis peaks maandumist pehmendama, ei ole.

-Vene inimene on väga sitke ja tegelenud sajandite kaupa ellujäämisega. Kas lääne kehtestatud sanktsioonid annavad tunda ka tavalistele vene inimestele?

Lääne sanktsioonid hammustavad valusalt ja seda on näha ka Moskva poodide ahenenud kaubavaliku põhjal. Võimud on ise muutnud majandusliku ja sotsiaalse olukorra veel keerulisemaks vastusanktsioonidega, mis on piiranud toiduainete ja tarbekaupade importi. Toiduainete hinnad on lühikese ajaga kasvanud 15 protsenti ning muidugi on inimesed rahulolematud.

-Millist eesmärki loodab lääs oma sanktsioonidega saavutada? Praegu ei anna välissurve muud efekti, kui on koondanud venemaalasi veel tihedamalt Putini režiimi ümber.

Hiljuti Kongressi poolt heaks kiidetud sanktsioonide pakett on uus peatükk Venemaa-vastases sanktsioonisõjas. Kongress leidis üles Venemaa nõrga koha, see on katse üles ehitada mehhanismi avaldavamaks survet vene eliidile, kellel on erinevad, muuhulgas majanduslikud huvid välismaal. Need inimesed on tihedalt integreeritud lääne elu ja majandusega. Nüüd peavad Ameerika eriteenistused andma Kongressile vajalikud andmed vene eliidi, teiste hulgas kõrgete ametnike, Putini enda ja tema sõprade finants- ja kommertshuvidest.

Midagi sellist pole varem olnud. See on väga tõsine asi, mis hakkab vene eliidi tujudele mõju avaldama. Võtame näiteks hiljutised arvamusküsitlused: 70 protsenti venemaalastest on teatanud, et on valmis kannatama ükskõik milliseid sanktsioone, 19 protsenti otsiks selles küsimuses kompromissi, ent Putini sõbrad ei ole ju valmis kannatama! Ameeriklased leidsid üles Venemaa kõige valusama koha.

Mis puudutab sanktsioonide eesmärki, siis vaevalt et lääs ja Ameerika loodavad sellele, et Putin annaks nende pärast Ukrainale Krimmi tagasi. Sanktsioonid, mis järgnesid Krimmi annekteerimisele, on üldse kõige nõrgemad ja need ei mõju kuidagi ei Kremli meeleoludele ega Venemaa majandusele. Nendega näitas lääs igasuguse tahtmise ja otsustavuse puudumist Kremlile vastu astuda.

Palju tõsisemad sanktsioonid võeti vastu 2015. aastal pärast seda, kui Ida-Ukraina kohal tulistati alla Malaisia lennukompanii Boeing. Nendel sanktsioonidel olid teistsugused eesmärgid. Esiteks säilitada lääneriikide ühtsus ning samas viia need sisse võimalikult valutult lääne ärihuvidele. Teiseks ei tohtinud need olla sedavõrd tõsised, et kägistaksid Venemaa majanduse ära ning viiksid segaduste ja raputusteni Venemaal, millest lääs pole huvitatud. Kolmandaks polnud need mõeldud ka selleks, et Putin loobuks autoritaarsest sisepoliitikast. Nende mõte oli piirata Venemaa agressiivsust oma naabrite suhtes.

-Kas neid võib selles vallas edukaks pidada?

Jah, mingis piiratud mõttes, sest need ei ole kuidagi muutnud Venemaa sisemist olukorda ega režiimi olemust ega ka Vene välispoliitika üldist strateegiat.

-Aga oletame, et Putini asemel istuks Kremlis keegi teine – Ivanov, Zolotov, Navalnõi või kes tahes –, kas Krimm antaks Ukrainale tagasi ja Venemaa suhetes naabritega oleks midagi teisiti?

See on oluline küsimus. Ennekõike peame silmas pidama Vene isevalitsuse toimimise loogikat, mis Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest hoolimata on ennast taastootnud. Kogu süsteem püsib tänu imperialistlikule-suurriiklikule kompleksile ning vene süsteem ei ole võimeline eksisteerima ilma impeeriumi ambitsioonideta.

Üks selle põhilisi komponente on hoida oma haardes teisi endisi slaavi elanikkonnaga nõukogude vabariike, ennekõike Ukrainat. Vene eliidi arusaamade järgi on Ukraina kõige olulisem impeeriumi komponent. Kaotades Ukraina, kaotab Venemaa ühtlasi oma ajaloolise legitiimsuse. Kuidas saab Venemaa eksisteerida ilma oma ajaloolise juureta ehk Kiievi-Venemaata?

Praegu üritab Putin leida teist legitimisatsiooni allikat ning selleks on Hersones, millest on justkui saanud alguse Vene riiklus. Loomulikult on see lollus ja midagi sellist pole kunagi olnud.

Venemaa isevalitsuse loogika on selles, et ükskõik, kes Kremlis parajasti võimul on, üritab iga hinnaga hoida Ukrainat, kuna mõistab suurepäraselt selle rolli Vene süsteemi jaoks. Võimalik, et keegi teine oleks valinud Ukraina Venemaa orbiidil hoidmiseks pehmema tee, poleks annekteerinud Krimmi ja läänega tülli läinud. Krimmi annekteerimine oli Putini režiimi strateegiline viga, mis sai alguse lääne võimaliku reaktsiooni valesti hindamisest. Putin mõtles, et lääs on nõrk ja jätkab taandumist, jättes endast maha vaakumi.

Kuid lääs ei jäänud vaikides pealt vaatama, kuna Venemaa ekspansioon jätkus ning üritati luua Novorossijat. Võimalik, et ilma allatulistatud Boeinguta ning sissetungita Ida-Ukrainasse oleks lääs Krimmi annekteerimisega leppinud.

-Hiljuti lasti vangist välja Venemaa vasakpoolsete liider Sergei Udaltsov, kes tegutses 2011–2013 tihedas liidus Aleksei Navalnõiga. Ta kiitis Putini Ukraina-poliitikat ja Krimmi hõivamist. Neid pole kunagi hukka mõistnud ka Navalnõi.

Krimmi annekteerimine lõhestas vene marurahvuslaste liikumise, kes olid aastani 2014 kategooriliselt Putini vastu. Selles liikumises oli palju noori inimesi.

Krimmi küsimus lõhestas nii vasakpoolsete liikumise kui ka nõrgendas liberaalset tiiba. Ka liberaalide hulgas on sügavalt juurdunud arusaam, et Ukrainat tuleb hoida Venemaa mõjusfääris. Ukrainast on saanud väga oluline kriteerium, mis kõneleb vene eliidi eri segmentide ja vene opositsiooni tahtmatusest loobuda imperialismist. Kumbki ei ole valmis seda tegema.

-Miks osutusid lääne demokraatiad sedavõrd abituks, kui nad sattusid vastamisi autokraatsete riikide, nagu Iraani, Venemaa ja Hiina agressiivsusega? Miks nad on välistele kriisidele ja väljakutsetele vastamisel sedavõrd saamatud?

Asi on selles, et ühes Nõukogude Liidu lagunemisega kaotasid lääs ja liberaalne tsivilisatsioon liikumapaneva jõu. Fukuyama kirjutas «Ajaloo lõpus», et lääne tsivilisatsioon kaotas ühes kommunismi varisemisega igasugused alternatiivid. Lääne eliidi ja intellektuaalide suhtumine igasugustesse ideoloogiatesse muutus. Hakati rääkima, et ideoloogiate sajand on jõudnud lõpule. Lääs on külma sõja lõpust alates tõmbunud enesesse ning tulenevalt postmodernismiideedest võtnud relativistliku suhtumise kõigisse põhimõtetesse ja standarditesse.

Piirid normide ja põhimõtete vahel on hägustunud, globaliseerumine on viinud autoritaarsete eliitide integreerumiseni lääne ühiskonda ning lääne eliidi esindajatest on saanud autoritaarsete režiimide lobistid. Müües end Gazpromile ja Rosneftile, on lääs kaotanud moraalse teenäitaja rolli.

Kui ukrainlased kogunesid Maidanile kaitsmaks orienteerumist euroopalikele väärtustele, siis oli neil õigus selles mõttes, et nemad kaitsesid euroopalikke väärtusi ajal, mil lääs on need juba unustanud. Nõukogude Liidu lagunemine viis deideologiseerimiseni ning selgus, et lääs säilitab võime kaitsta oma väärtusi vaid tingimusel, et eksisteerib vastane. Kui vastane kadus, kaotas lääs ka oma ideoloogilised väärtused.

-Natsism on võidetud, kommunism samuti. Miks ei võiks selleks vastaseks saada näiteks islamism, islami agressiivne vool, mille järgijad on läänemaailmale sõja kuulutanud?

Lääne eliit ei ole võimeline võtma praegu lõplikku seisukohta islamismi suhtes, kuna see esineb eri vormides. Poliitikutel on vaja arvestada moslemivähemusega suuremates lääneriikides, kuna jäik positsioon islamismi suhtes võiks halvendada moslemite suhtumist Berliini või Pariisi. Islamismi käsitlemine väljakutsena lääne tsivilisatsioonile halvendaks ka lääne suhteid Lähis-Ida riikidega. Läänes kardetakse seda. Islamismi muutmine peamiseks vaenlaseks võiks teoorias sundida läänele peale ka liidu autoritaarsete riikidega, nagu Hiina ja Venemaa. See ei lahendaks probleemi, mida kujutab autoritarism lääne tsivilisatsioonile.

-Kas postmodernismi kogu oma suhtelisuses võib nimetada ohtlikuks müüdiks?

Postmodernism on illusioon. Illusioon seisneb selles, et postmodernism võiks viia mingisuguste heade lahendusteni.

See formuleerus esmalt ilukirjanduses ja kujutavas kunstis ning seejärel poliitikas. Postmodernismi taotlus poliitikas ja ühiskondlikus elus on vabaneda erinevustest. Pole vahet õiguse ja õigusetuse, sõja ning rahu vahel. Näiteks Minski kokkulepete põhimõtete juured on postmodernismis, kuna Venemaa on üheaegselt lepingu garant ja peab samal ajal sõda Ukraina vastu. See on ju piiride hägustamine sõja ja rahu vahel.

-Nn vene kaart on muutunud viimase aasta vältel Ameerika sisepoliitikas oluliseks. Mis suunas mõjutab see suhteid Venemaaga? Kas me näeme jätku Obama-aegsele «strateegilisele kannatusele» või võtab USA Venemaa suhtes jäigema positsiooni?

Venemaast on saanud Ameerika välispoliitikale oluline tegur. Ameerika poliitiline eliit, eelkõige Demokraatlik Partei, suurendab venelaste sekkumist Ameerika siseasjadesse. Demokraatidel on tarvis kuidagi õigustada oma lüüasaamist, kuid mitte niivõrd Venemaa manipulatsioonid ei mänginud rolli Donald Trumpi Valgesse Majja pääsemisel, vaid palju olulisemana tooksin välja selle, mida nimetaksin tinglikult «Manafort-Flynni sündroomiks» – see seisneb Ameerika ja lääne ärieliidi enesemüümises ning valmiduses olla Kremli huvide esindaja. Manafort ja Flynn ei müünud oma teenuseid ju mitte ainult Kremlile, vaid ka näiteks Türgile. Kreml kasutab ära lääne poliitilise ja ärieliidi valmidust ennast müüa ja see on palju ohtlikum.

-Kuidas mõjutavad need afäärid lääne ja Venemaa suhteid?

Venemaa muutumine Ameerika sisepoliitiliseks teguriks on viinud sealse poliitilise eliidi esindajate hulgas konsensuse formeerumiseni, et Venemaad ei tohi usaldada ning tema ambitsioone on vaja taltsutada. Vaevalt, et ka see, kes tuleb pärast Trumpi, muudab seda konsensust. Seda enam, et Kongressi resolutsiooni järgi on Ameerika president oma Venemaa-poliitikas piiratud ning sõltub Kongressist, kus domineerivad Venemaa-vastased meeleolud.

Seepärast ei näeks me tulevikus ilmselt Obama-aegse «strateegilise kannatlikkuse» jätkamist. Selle võib lõppenuks lugeda. Seda mõistetakse suurepäraselt ka Moskvas ning valmistutakse suhete edasiseks jahenemiseks Ameerikaga. Ameeriklased mõistavad, et Venemaaga on tarvis ka edaspidi hoida kontakte tuumarelvastuse ja rahvusvahelise terrorismi küsimuses. Kuid samal ajal otsib Ameerika eliit uusi võimalusi Venemaa ekspansiooni ohjeldamiseks.

-Mis on maailma jaoks hullem: kas kaheksa aastat Obamat või neli aastat Trumpi?

Kõik oleneb sellest, millisena näevad Ühendriigid oma huve. Kui need on teistsugune roll globaalsel areenil ning oma poliitilise establishment’i uuendamine, siis on Trump möödapääsmatu ravim.

Jah, tervel maailmal on tarvis trumpismist väljuda, ent Ameerika establishment oma liberaalses-globaalses vormis on oma aja ära elanud. Selge, et Ameerikas on kujunemas uus poliitiline eliit, mis vaatab sise- ja välispoliitilised prioriteedid ümber.

Trump jätkab mitmel pool Obama administratsiooni senist poliitikat, näiteks Hiina suhtes, seepärast ei saa neid täielikult vastandada. Ent veel kord: Trump on ravim, mida Ameerika on juba kaua vajanud, et ümber ja üle vaadata oma senine roll maailmas. Täpselt samasuguses olukorras oldi 1970. aastatel Jimmy Carteri ajal. Iga ebaõnnestunud president annab riigile teatava tõuke, et oma huvid ja prioriteedid üle vaadata.

-Venemaa on viimastel aastatel üritanud sekkuda lääneriikide sisepoliitikasse, toetades selleks lääne parem- ja vasakradikaale. Kas see on Kremli poolt vaadates kandnud vilja ning andnud positiivseid tulemusi?

Katse sekkuda teiste riikide siseasjadesse – seda mängu on Venemaa kaua mänginud ja see traditsioon ulatub juba Nõukogude Liidu aegadesse. Viimastel aastatel on Venemaa teinud panuse vasakpoolsetele liikumistele ja marurahvuslikele elementidele lääne ühiskondades. Desinformatsiooni levitamiseks kasutab Venemaa Russia Todayd, Sputnikut ja teisi kanaleid.

Mingis mõttes on Kremlil õnnestunud lääne ühiskondadele mõju avaldada. Teatud äritegelased ja poliitikaeksperdid on valmis Venemaaga koostööd tegema. Midagi Kremlil on, millega neid võluda, ja tänu neile on Venemaal läänes mingi mõju.

Samas on Venemaa end viimaste aastatega oluliselt diskrediteerinud. Veel mõni aeg tagasi jälgis Saksamaa põhimõtet «mida rohkem Venemaaga sõbrustada, seda paremaks ta saab», kuid nüüd suhtutakse saksa ühiskonnas Venemaasse umbusuga. See on Venemaa ebaadekvaatse ja rumala poliitika tulemus. Nüüd diskrediteerib Kremli toetus ükskõik millist lääne poliitilist erakonda.

-Lääne filosoofid on viimase saja aasta vältel ennustanud lääne tsivilisatsiooni hukku. Seni pole seda juhtunud, kuid kes sellesse usub, leiab märgid, mis sellele viitavad. Need võivad olla näiteks migratsioon moslemimaadest, Brexit, parempopulistide esiletõus, islamistide pealetung, Hiina ja Venemaa imperialistlikud ambitsioonid. Ka vene propaganda korrutab oma auditooriumile, et varsti on Euroopa Liidu ja NATOga lõpp. Kas need ootused on õigustatud?

Ajaloolane Arnold Toynbee kirjutas, et iga ajalooepohh peab alistama oma väljakutsed ja kui tsivilisatsioon pole võimeline neile vastama, siis ta kaob. Toynbee võttis kasutusele termini «riiklik enesetapp». See tähendab, et riik satub kriisiperioodi, ei suuda sellest väljuda ning selle tulemusel laguneb.

Märke külma sõja järgse maailmakorra kriisist võis täheldada ammu enne seda, kui Putin annekteeris Krimmi. Lääneliku liberaalse demokraatia ja euroopaliku tsivilisatsiooni sees leiab tõepoolest aset ebameeldivaid protsesse. Euroopa on demoraliseerunud, Euroopa Liit ei suuda otsustada, milles seisneb tema missioon.

Kõik see ei toimu ju esimest korda. 1930. aastatel oli tõsine kriis, samuti 1970. aastatel, kui rahutused Berliinis ja Pariisis 1968. aastal ähvardasid justkui samuti liberaalset demokraatiat. Nendel aegadel levisid ka apokalüptilised meeleolud ja ettekuulutused. Kuid kriis on alati olnud võimalus ennast uuendada. Vabanetakse vanast eliidist, nende asemele astub uus põlvkond, ilmuvad uued intelligentsi esindajad ning meedianäod, kerkivad esile uued liidrid. Postmodernistide, nagu Angela Merkeli asemele oleks juba tarvis post-postmoderniste. Macron võib selliseks kujuneda, tal on selleks kõik võimalused. Aga ei pruugi ka.

Venemaa loodab loomulikult läänemaailma kriisile. Tees lääne ühiskonna hukust on saanud Venemaa välispoliitilise strateegia põhialuseks. Kuid läänt on vara maha kanda. On teatavad elavnemise märgid: Prantsusmaa presidendivalimised, üksmeele leidmine lääneriikide liidrite vahel sanktsioonide küsimuses. Läänes on mõistetud vajadust uue strateegilise nägemuse ja eliidi uuenemise järele. See on oluline progress, kuna kriisi põhjuste tunnistamine viib sellest väljumiseni.