Andres Vaher: usk, lootus ja armastus Kaia moodi

TALLINN, EESTI 04SEP17. Pildil Andres Vaher tl/Foto Tairo Lutter/POSTIMEES Foto: Tairo Lutter / Postimees

Spordisõber mäletab veel kaunis värskelt, kuidas Anett Kontaveit paari kuu eest Wimbledoni tennisepühamus Caroline Wozniacki vastu peaaegu pihus olnud magusa võidu maha mängis. Sobrades mälusoppides palju sügavamale, kangastub silme ette Kaia Kanepi 2010. aasta kaotus sealsamas veerandfinaalis Petra Kvitovále.

Sellesarnaseid näiteid saaks meie tennisepiigade karjääridest tuua veel, ent see pole õnneks vajalik. Praegu on oluline, et Kanepi täht on taas – justkui fööniksina – tuhast tõusnud. Pole sugugi kunstiline liialdus väita, et tegemist on paraja imega. Ent imet tabavad teadupärast üksnes need, kes ise sellesse usuvad ja unistuse – ükspuha kui kauge – püüdmiseks tõemeeli viimse ohverdavad.

Olgem ausad, Kanepi nii vägevasse naasmisse ei uskunud enam ükski kõrvalseisja. Isegi suurtoetaja ei uskunud. Lootused olid maha maetud ja kirstukaas igaveseks lukku keeratud. Ka Kanepi enda usk kõikus – koguni nii kõvasti, et loobumismõtted tikkusid vägisi ja tõsiselt pähe. No kaua ja mille nimel sa rassid, kui pidevalt kuskilt valutab, üks tagasilöök järgneb teisele ja oled ju siiski juba kuhugi jõudnud?

Kanepi pole iial olnud sportlane, kes tõelisi emotsioone avalikkusele liiga ehedalt reedaks. Kuid et ta jaksas hädade kadalipust hoolimata edasi kannatada, tahta ja võidelda, näitab ehedalt, kuivõrd ta tennisemängu armastab. Selle armastuse ja usuta polnuks kahtlust: reket lennanuks juba mõnda aega tagasi nurka ja nüüdne vägev turniir New Yorgis jäänuks olemata.

Nagu me kõik, on ka Kanepi saanud vananedes targemaks. Vaat et kõik temaga lähemalt kokku puutunud inimesed on maininud, et noorem Kaia oli kärsitu ega osanud piisavalt kuulata keha häält. Me ei saa iial teada, kas üldse ja kui palju kõrgemale pikeerinuks ta siis, kui tarkust ja alalhoidlikkust olnuks rohkem.

Aga seegi pole praegu tegelikult üldse oluline. Praegu väärib vaimustumist hoopis see, millise tahtejõuga on Kaia osanud ronida sügavalt kraavist tagasi jupiteride valgusse. Nii otsest füüsilist kui kaudsemat psüühilist valu trotsides. Turniire valides ja end kannatlikuks sundides – sest muidu laguneb kõik taas laiali. Egas teda viimasel ajal jõu ja nõuga aidanud venelanna Alina Židkova öelnud usutluses Postimehele ilmaasjata: «Kaia tagasituleku suurimad põhjused on tervis, õnnetunne ja soov tennist mängida.»

Ainult Kaia ise teab, kui raskelt või kergelt on kõik see tulnud. Ent hoolimata edasistest võitudest ja kaotustest on ta juba seadnud kõigile noortele – ja miks mitte ka veidi vanematele – sportlastele ette piraka tähise, milline jõud on usul, lootusel ja armastusel. Kes ei oska säärasest eeskujust õppida, võib jäädagi tühjalt unistama. Nii lihtne see ongi.