See oli vast aasta tagasi (võib olla ka varem), kui kolme Balti riigi välisministrid said kokku ja otsustasid esitada Venemaale kahjunõude okupatsioonikahjude eest.
Ühes Ida-Euroopa uurijaid ühendavas näoraamatu grupis pandi see uudis üles ja üsna varsti kirjutas üks kolleeg Oxfordi Ülikoolist umbes sellise kommentaari: «Balti riigid soovivad teistelt Euroopa riikidelt toetust oma tülides Venemaaga, soovimata ise osaleda pagulaskriisi taaga kandmises.»
Sellele lisas kolleeg Harvardi Ülikoolist mürgiselt: «Kui Sloveenia soovitas Balti riikidel osaleda pagulaste majutamises, siis keeldus Eesti täiesti ühemõtteliselt.» Ma tõesti ei tea, kas Sloveenia on Eestil palunud pagulasi vastu võtta, aga nii seal seisis. Sloveenia ei ole muidugi Kreeka, ent samuti toru teisest otsast. Nii nagu Eestile asub Kreeka enam-vähem maailma vastaskaldal, paistab samamoodi Eesti ka Kreekast vaadatuna. Niisiis, on kusagil üks Ida-Euroopa riik, mis kohe kuidagi ei võta vedu, kui Kreekal oleks tegelikult vaja nii moraalset kui füüsilist toetust ühel või teisel viisil saabunud pagulaste massiga toime tulla.
Ma olin 2015. aasta sügisel Austrias ja isegi sellisel rikkal maal kaeblesid kõrtsis kohatud viinlased, et muud Euroopa riigid võiks palju aktiivsemalt aidata kriisiga toime tulla. Ka ajalehtedes oli sama jutt. Kreeka eluolu on aga märksa ebakindlam kui Austria oma.
Mängu võib tulla ka see, et sealsetes lehtedes ikkagi kirjutati, kuidas Balti riigid – needsamad seal maailma kuklapoolel – pirtsutasid kõvasti, kui oli vaja anda uusi eurolaene, et suurt võlga refinantseerida. Inglise keeles uudiseid lugevad inimesed said Guardianist teada, et Leedu ja Eesti pensionärid leidsid, et pole neile kreeklastele mingit raha vaja, neil seal pensionid isegi kaks korda suuremad, küttekulusid aga pole.