Psühhiaater uimastipoliitikast: ühe pea maharaiumisel kasvavad kohe uued

Mari Järvelaid Foto: Erakogu

Rahvajutt imet tegevatest ravitoimelistest narkootikumidest on vastutustundetu ja rumal, sest apteegis on olemas vajalikes annustes ja kontrollitud toimega ravimid, kirjutab psühhiaater Mari Järvelaid.

Eestis sureb fentanüüli nime kandva uimasti üledoosi rohkem inimesi kui liiklusõnnetustes, kirjutas 30. märtsil 2012. aastal BBC. Uudis andis veel teada, et Eestis vikatimehena ringi liikuv aine on pärit salajastest laboritest piiri tagant Venemaalt. Seda vana uudist üle lugedes tuleb tahtmine kontrollida uudise avaldamise kuupäeva – hetkeks tekkis tunne, et lugu on tänasest päevast.

Otsisin üles Euroopa uimastiseire ja uimastisõltuvuse keskuse kodulehe ja sealt Euroopa selle aasta uimastiraporti (vt «European Drug Report 2017», http://www.emcdda.europa.eu). Seda sirvides jäi silma, et Eesti on Euroopa Liidu riik, kus sureb kõige rohkem narkomaane (102,7 juhtu miljoni elaniku kohta võrrelduna Euroopa Liidu keskmise 20,3 juhuga; näiteks naaberriigis Lätis 8 juhtu miljoni kohta) ja Eestis on igal kolmandal vangil uimastitega seotud terviseprobleemid (2015. aasta: 35 protsenti vangistuses viibijatest, 16 protsenti HI-viirusega ja 40 protsenti C-hepatiidiviirusega).

Positiivse poole pealt tuuakse raportis välja, et meie vanglates on alates 2013. aastast Eesti-Šveitsi koostöös olemas naloksooni-programmid ehk fentanüüli üleannustamise korral saavad vangid sellest abi ega pea surema.

Seda lauset lugedes tekivad inimeste peas erinevad mõtted. Minul endal näiteks, et kui poleks narkomaaniat ja süstivaid narkomaane, oleks meil vanglates palju vähem kinnipeetavaid. Siinkohal ei puudutaks teemat, mis käsitleb narkomaaniast tekkivat kulu meie tervishoiusüsteemile – see on ilmselgelt märgatav, sest sama raporti hinnangul süstib meil kuus elanikku tuhandest endale mõnd uimastit, enamasti fentanüüli (raporti andmeil 5,9 inimest 1000 elaniku kohta).

Aastatel 2009–2016 tuli Euroopas illegaalsesse ringlusse 25 uut täissünteetilist opiaati, neist 18 fentanüülid. Kui tegemist ei oleks kerget rikastumist pakkuva äriga, siis sellist uute ainete pakkumise tulva ilmselgelt poleks.

Ja ilmselge, et uimastiäri eesmärk ei ole kliente tappa, sest see tekitab vajaduse leida uued kliendid surnute asemele, muidu kaob sissetulek. Nii et mõte saata narkomaanid üksikule saarele (vanglas, tundub, et leitakse siiski ikka suur osa klientidest üles), et las nad siis toimetavad seal, ei toimi – iga kadunud kliendi asemel hakatakse otsima uut, et teha temast sõltlane.

Kui vaadata laiemat uimastipilti, siis midagi head sealt ei paista. Kuigi Eesti põldudel kasvav kanep erinevalt kunstvalguses või ekvaatorile lähemal kasvavatest kanepisortidest uimastiks ei sobi, on meie lastest (ESPADi uuring 15–16-aastaste koolilaste seas) vähemalt iga neljas kanepi ära proovinud.

Kui kanepitoodete reklaamijad rõhuvad ravikanepile, nagu oleks tegemist tõhusa ravimiga laiadele rahvahulkadele, siis fentanüülide kasutamine ongi meditsiinis olulisel kohal nii anestesioloogias kui tugevatoimelise valuvaigistina vähiravis.

Siinkohal tekib peas kaks küsimust. Esiteks, miks on just Eesti nii sõbralik-lahke illegaalsete fentanüülide pakkujatele? Teiseks, kuna fentanüül on tugev valuvaigisti ja kanepit pakutakse-reklaamitakse just valuvaigistina, siis millest selline hulk «valuvaigistite» tarbijaid?

Ilmselge, et tegemist ei ole kehalise valuga. Kas tegemist on hingevaluga – nimelt nii füüsilist kui hingevalu võtavad ära samad valuvaigistid. Erinevus on vaid selles, et kui valu vaigistamine kehalise haiguse korral annab võimaluse valutult terveneda, siis hingevalu tuleb tagasi, kui vaigisti toime möödub. Üldjuhul on toime lühiajaline, seda eriti fentanüülide korral. Liiga sageli jääb aga alles (noore inimese) suur igatsus kasvõi korrakski tunda seda ülevat heaolutunnet.

Rääkides Venemaa arstidega narkomaaniast ja süstivatest uimastisõltlastest, tuli neilt kiire ja lühike kommentaar – «pole mõtet ei raha ega energiat nende (noorte inimeste) abistamisse investeerida, niikuinii on nad mõne aja pärast surnud». Õnneks on meil raviprogrammid uimastisõltuvuse ja ka alkoholisõltuvusega hädas olijatele. Mõelgem aga nende teismeliste ja noorte emadele ja lähedastele, kelle laps või armastatu on sellisel viisil elust juba lahkunud.

Teise maailmasõja järel tuli kooliõpetajatel kontrollida kooli saabujaid, et ega kaasas ole granaati või püssi-padruneid. Siis saadi surma või vigastada leitud granaatide-pommide alla tuld tehes või neid lõkkesse visates, ajendiks uudishimu ja tegutsemisrõõm. Praegu pole kooliõpetajatel enam võimalik kontrollida õpilaste ohutust, ka mitte siis, kui koolipäeva alustada õpilaste läbiotsimisega – tellitud uimasti kättesaamiseks pole sageli isegi vaja mõnd narkodiilerit tunda, internet on põhjatute võimaluste koht.

Mäletamist mööda mõni aasta tagasi toodi riikliku uimastipoliitika sihina välja tabada suured kalad uimastiturul, jättes omapäid tegutsema väiksemad prügikalad ja seega ka vahendajad. Ehk oleks aeg tõdeda, et uimastipakkumist sellega ei vähenda, tegemist on äriga, mis tühja kohta ei talu ja lohe seitsme pea maharaiumisel kasvavad kohe uued.

Mõtteainet pakub see, et kuigi meid ümbritsevad erinevad psüühikat muutvad ained, eelistatakse üht teisele. Ei ole kohanud uudist, et bensiinijaamas laseks keegi enne bensiini autopaaki panemist seda ka kilekotti ja siis sisse hingaks; toksikoloogid on üle lugenud, et igas majapidamises on paarkümmend kodukeemia ainet – liimid, lahustid, lakid, mis mittesihipäraselt kasutades paneksid meie psüühika teistmoodi tööle. Jah, tõsi, enamik neist põhjustaks korduval kasutamisel ka pöördumatu ajukahjustuse.

Psühhiaatritöös olen liiga tihti kohanud noorte, kuid mõnikord juba ise lapsevanemaks saanute naiivset usku ja tuhinat, et nädalalõpu lõõgastumisse peab kuuluma ravikanep ja võimalusel ayahuasca-tseremoonia.

Selliseid lugusid kuulevad psühhiaatrid ja lood jäävad arstikabineti seinte vahele, ravi on üldjuhul pikk ja taastumine ei pruugi olla täielik. Tasuks enne, kui sirutada kätt imeuimastite järele, mis peaksid tegema terveks ja edukaks, kuulata, mida räägivad need, kellel on need ained olnud käepärased ja kultuuri osaks aastatuhandeid.

Seal, kus rahvameditsiinis kasutavad tervendajad-šamaanid ayahuasca’t, on reegliks, et enne ravikuuri ayahuasca’ga tuleb koos tervendajaga kindlaks teha haiguse päritolu ja põhjus. Lihtsalt uudishimust nende alkaloidide manustamine, mida see jook sisaldab, tekitab küll psüühikat muutva kogemuse, kuid ka seda mitte kõikidele.

Alkaloide leidub paljudes Eesti looduses kasvavates taimedes ja seentes, me peame neid paraku lihtsalt mürgisteks. Meie vanavanemad aga teadsid nende taimede ja seente tervendavaid omadusi. Tänapäeval ju tegelikult puudub vajadus vanavanemate kombel end nende taimedega ravida, sest apteegis on olemas vajalikes annustes ja kontrollitud toimega ravimid.

Tundub, et ka siin oleme pigem võõrausku. Või natuke lihtsameelsed. Nagu aga juba mainitud, saab ja peab inimene nüüdisajal ise otsustama, mis on talle hea ja mis halb. Nägema ette pikaajalist toimet, mitte rahulduma hetkelise heaoluga. Näiteks psüühikat muutva kanepi pikaajaline toime on seksuaalfunktsiooni pärssimine, seda teadsid juba Aleksander Suure aegsed arstid-rohuteadlased. Ja uimastid on keelatud seetõttu, et nad haavavad-murendavad inimese psüühikat ka siis, kui ei põhjusta kohest tervisehäiret või surma.