Juhtkiri: pöörane Kim

Põhja-Korea raketikatsetus Foto: AP/Scanpix

Kui Põhja-Korea eelmine diktaator Kim Jong-il 2011. aasta jõulude eel suri ja võimule sai tema 1982. aastal sündinud poeg Kim Jong-un, leidus hulgaliselt inimesi, kes seletasid lootusrikkalt, et küllap see väidetavalt Šveitsis õppinud noormees asub režiimi tasapisi vabamaks ja leebemaks muutma.

Kim Jong-un ja tema režiimi eliit on aga valinud enese säilitamiseks täpselt vastupidise tee. Põhja-Korea niigi kohutavad olud on tehtud veel jubedamaks ja koonduslaagreid on laiendatud. Ka tuuma- ja raketikatsetustele on antud varasemaga võrreldes hoopis teine käik.

Põhja-Korea katsetas esimest korda tuumapommi üksteist aastat tagasi, 2006. aasta oktoobris. Kokku kuuest katsetusest pool on toimunud viimase vähem kui kahe aasta jooksul ja viimane neist leidis aset möödunud pühapäeval. Raketikatsetusi, mida eelmisel kümnendil tehti kord paari aasta kohta, on Põhja-Korea sel aastal korraldanud mitu korda kuus.

Põhja-Korea režiimi käsitletakse kui ratsionaalselt omakasust lähtuvat mängurit. Selle seletuse järgi on Kim Jong-un õppust võtnud langenud diktaatorite lugudest ja näeb tuumavõimekuse loomises peamist võimalust oma võimu säilitada. Üksiti järeldatakse sellest, et Kim Jong-un ei ole mistahes trummipõristamisest ja ähvardustest hoolimata valmis kunagi tegelikult päästikule vajutama, sest siis häviks vältimatult ka tema võim Põhja-Koreas.

Ei majanduslike ega muude sanktsioonidega ole seni õnnestunud äärmiselt vaest Põhja-Koread sundida oma tuuma- ja raketiprogrammist loobuma. Ka uued sanktsioonid, mida rahvusvaheline kogukond muidugi peabki püüdma kehtestada, ei välista ilmselt tuumaprogrammi edasikestmist. See režiim on oma strateegia valiku teinud mõistes, et riigi äärmuslikust sõjaväestaatusest hoolimata jäävad nad tavarelvastuses vabadest riikidest tehnoloogiliselt kaugele maha.

Et tuumaheidutus oleks usutav, on mõistagi tarvis nii toimivat pommi kui ka seadmeid, millega pomm sihtmärgini toimetada. Seni teada oleva põhjal on Põhja-Koreal olemas nii pommid kui ka raketid, aga mitte oskust teha piisavalt kergeid tuumalõhkepäid, mida nende raketid jõuaksid sihtmärkideni kanda. Katsetuste ja arendustega liiguvad nad aga eesmärgi poole. Ja tsementeerivad nii oma võimu. Korea poolsaarel püsib seega ajalooliselt kujunenud ummikseis.

Selle kõrval on aga osalt tõsiasjadele toetuvad, osalt spekulatiivsed küsimused, miks läheb Kim Jong-un ikkagi oma ähvardustes üha pöörasemaks. Kes teda õhutab ja julgustab ning kes õigupoolest on talle tehnoloogilist abi osutanud? Pilgud pöörduvad küsivalt Hiina ja Venemaa poole.

«Juhtivate lääneriikide võimekuse hajutamine ongi kõige ohtlikum tendents Eesti julgeoleku tulevikku silmas pidades,» kirjutas riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson paari nädala eest Postimehes ilmunud arvamusloos (PM 23.07).