Jaak Madison: Põhja-Korea ei laamendaks ilma seljataguseta

Jaak Madison. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Tänane tuumakatsetus Põhja-Koreas, mis oli ligi 10 korda võimsam viimasest korrast möödunud aasta septembris, on mitmetähenduslik. Tegemist on sammuga, millel on mitu eesmärki ja samas tuleb vaadata ka telgitaguste poole, mis sellise arengu on võimalikuks teinud, kirjutab riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison (Konservatiivne Rahvaerakond).

Esiteks ei tohi pidada Põhja-Korea juhti Kim Jong-uni idioodiks, kes ei tea, mida teeb. Teab väga hästi ja tegutseb ohtlikult kaalutletult. Tegemist on ühe ettearvamatuma riigijuhiga maailmas ja ettearvamatust ei suuda välja mängida rumal inimene.

Kuid tuleb üritada aru saada, mis on ajendanud Kim Jong-uni olukorda veelgi enam destabiliseerima ja mis on andnud talle selleks julgust. Põhja-Korea ei teeks selliseid samme, kui tal poleks seljatagust. Seljatagust, kes avalikult hurjutab ja mõistab hukka raketi- ja tuumakatsetused, kuid vaikselt siiski patsutab õlale ja kutsub üles jätkama vaid «dialoogi».

See seljatagust pakkuv riik peab olema aga ise huvitatud kogu fookuse koondumisest Korea poolsaarele, et juhtida tähelepanu enda geopoliitilistelt ja sõjalistel sammudelt eemale. Kui veel pole aru saadud, keda pean silmas, siis ilmselgelt Venemaad.

Venemaa on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige, kes on korduvalt vetostanud rahvusvahelise organi tööd. Sama teeks ta kahtlemata ka Põhja-Korea puhul, kui lauale tuleks variant sõjalistest vastusammudest Kim Jong-Uni vastu. 

Seega on Venemaa tõenäoliselt lubanud Põhja-Koreale ÜRO Julgeolekunõukogus nende huvide kaitsmist, samal ajal pestes oma käsi puhtaks, mõistes «karmilt hukka» raketi- ja tuumakatsetused ning kutsudes üles rahulikkusele.

Teiseks on Põhja-Korea teine seljatagune Hiina, kes omakorda koopereerub tihedalt Venemaaga. Näiteks ühiste mereväeõppuste raames Läänemerel, mis mitte polnud nii väga otsene sõjalise jõu näitame, vaid tähenduslik stiilis «Vaadake, meie töötame koos ja kahekesi oleme tugevamad kui Ameerika Ühendriigid». Mis oli aga tähenduslik Hiina osalemise puhul Läänemerel, olid nende laevad. Laevad, mis olid varustatud välise vaatluse põhjal peaasjalikult luureseadmetega. Hiina on aga suurimaid tagatisi sellele, et Põhja-Korea ei satu kunagi totaalsesse majandusblokaadi.

Kolmandaks on Venemaale kasulik õhutada Põhja-Koread, et mängida nurka Ühendriike ja president Donald Trumpi.

Kas järgida formaaljuriidikat ja mitte sekkuda, kuna ÜRO Julgeolekunõukogust sõjaliseks vastuaktsiooniks mandaati ei tule, või minna sellest mööda ning astuda siiski samme. Uue presidendi jaoks väga keeruline samm ja libastumist on kerge teha. Sõjalise aktsiooni tulemusel oleks aga tulemus ettearvamatu ja võimalik, et katastroofiline.

Lisaks oleks sellisel juhul Ameerika tähelepanu (koos ülejäänud maailmaga) koondunud Korea poolsaarele ja Venemaa tegevus Zapadi õppuste käigus huvitaks väheseid. Sellisele hirmule on panustanud tõenäoliselt ka Venemaa president Vladimir Putin, kes ei usu, et Ühendriigid läheksid hulljulgele sammule rünnata Põhja-Koread.

Kuid mida kauem venitada ja viibutada vaid näppu, seda enam kasvab Põhja-Korea võimekus ja sellega ettearvamatus. Nokk kinni, saba lahti olukord.