Ain Raal

FOTO: Erakogu

Kui arvuti kokku jookseb, siis teadagi – esimese asjana tehakse restart. Seda on just nüüd ainuõige aeg teha ka apteegindusele, sest teema on lootusetult sassi jooksnud, kirjutab Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi juhataja professor Ain Raal.

Apteek on tervishoiuasutus

Aprillist 2020 peab apteekide enamusosalus kuuluma proviisoritele. Siililegi selge, et apteegikette pehmelt öeldes ei vaimusta võimalus oma praegust turuosa kaotada. Seepärast on proviisoritel üks, apteegikettidel justkui hoopis teine tõde ning tavainimene ei saagi enam aru, kes valetab või keda peaks uskuma.

Suures omada laskmise tuhinas on riigil kahe silma vahele jäänud oluline «pisiasi» – mille omamisest üldse jutt käib? Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, puudub Eesti Vabariigis selgelt defineeritud ettekujutus sellest, mis asi on apteek. Apteegiteenus on ravimiseaduses (2017) määratletud, apteek aga mitte.

Apteegiteenuse osutamise tingimused ja kord (2015) on ühelt poolt detailne, kuid teisalt jätab olulised otsad lahti. Ühiskondliku, tervishoiu vajadusest lähtuva kokkuleppe puudumine apteegi olemuse osas on sünnitanud apteegilaadseid tooteid nagu seeni pärast vihma ja nende arv aina tõuseb.

Ettekujutus sellest, justkui oleks kusagil kaubanduskeskuses näiteks kingapoe kõrval tegutsev akendeta boks apteek, on sügavalt ekslik ja oma aja ära elanud. Esmajoones tuleb muuta mõtlemist: Eesti on piisavalt küps riik selleks, et vabaneda kapitalismi lastehaigusest, mis vaatleb apteeki kui rohupoodi. Apteek oli, on ja jääb tervishoiuasutuseks. Seepärast tuleb kõikidele apteegiga seotud teemadele läheneda riiklikult.

Ravim on mürk

See lihtne tõde, mida teati juba antiikajal, on 21. sajandil ärituhinast pimestatud Eestis meelest ära läinud. Eelkõige on ravim kehavõõras aine, millest vabanemiseks annab organism endast parima (sama kehtib muide ka looduslike ravimite ning ravimtaimede toimeainete kohta).

Seetõttu kasutatakse ravimeid üksnes hädavajadusel ning ravimi mürgiks muutumist suudab ära hoida vaid vastava erihariduse saanud asjatundja – proviisor või farmatseut. Sügavalt ekslik on arvata, et palju (müüdud) ravimeid tähendab palju tervist. Rohkem tervist annavad tervislikud eluviisid ja toit ning kui muu ei aita, siis targasti kasutatud efektiivsed, võimalikult ohutud ja kvaliteetsed ravimpreparaadid.

Ravimite ja ravimisarnaste ainete vale ja liigne tarvitamine vähendab tervist ja suurendab terviseriske. Jätan lugejad hirmutamata arvandmetega selle kohta, kui palju inimesi sureb maailmas ravimite valesti tarvitamise tõttu ning kui paljud on sunnitud ravimite kõrval- ja koostoimete tõttu haiglasse pöörduma.

Ei ole see Eestilegi võõras mure. Arenenud riikides on ammu aru saadud elementaarsest põhimõttest ja see ka selgelt välja öeldud: vähem on parem.

Vähem on parem

Seega – erinevalt poest ei tohiks apteegi kui tervishoiuasutuse eesmärk olla võimalikult palju ravimeid müüa, vaid eesmärk peaks seisnema hoopis ratsionaalse ravimikasutuse propageerimises. Siin peab riik looma selleks tingimused.

Olukorras, kus apteegid pannakse omavahel tugevasse ärilisse konkurentsi, ei jää apteegipidajal muid valikuid kui iga hinna eest hakkama saada. Apteekri palgaraha tuleb raskelt ja see on üks põhjuseid, miks paljud proviisorid on oma apteegid ravimite hulgimüüjatele müünud ja ettevõtja staatusest loobunud. Apteekide arv aga kasvab pidevalt, sest on ju üldiselt teada majanduses valitsev mastaabiefekti põhimõte.

Kas klaas on pooleldi tühi või pooleldi täis? Kuidas vaadata. Ärimehed on vaadanud süüdistava pilguga ministeeriumite ja ülikooli poole – miks ei koolitata piisavalt proviisoreid ja miks neid tööturul liiga vähe on?

Tegelikkus on hoopis teine: proviisoreid ei ole vähe, vaid apteeke on liiga palju. Teadusuuring[1] näitab, et inimeste arvu suhtes on Euroopas kõige rohkem apteeke Bulgaarias, kus ühe apteegi kohta on 1750 elanikku. Apteekide rohkusega paistavad silma ka Malta (ca 2000), Hispaania ja Belgia (ca 2300), Makedoonia (ca 2500), Iirimaa (ca 2700), Itaalia (ca 3300) jt.

Kuhu siis meie armas Eesti sellel skaalal maandub? Ravimiameti[2] andmetel oli meil 2014. aastal ühe apteegi kohta 2753 inimest, seega kuulume apteekide üleküllusega riikide sekka. Ja apteekide arv kasvab koos kaubanduskeskustega veelgi. Elanikkonna arv aga mitte.

Miks on liiga palju apteeke halb? Kuulugu apteek kellele tahes, selle tegevus peab olema majanduslikult jätkusuutlik ja apteeker peab saama ravimite asjatundjale väärilise palga. Elanikkonna arv ja ostuvõime on aga lõplik suurus.

Liiga lahjaks läinud supp ei ole kellelegi kasulik. Ei ole see kaugtagajärjega kasulik ka apteegikülastajatele: majandusliku ellujäämise nimel peavad apteegid rohkem (lisa)müüki tegema ning halveneb apteegiteenus, sest ülekoormuse ja nigela palgaga töötavad apteekrid ei taha ega suudagi suhtlemises kliendikaardist, ravimi hinnast ja kotikese vajadusest kaugemale jõuda.

Kahjuks on juba reaalsus, et ununema hakkab universaalne valem, mida me ülikoolis oma tudengitele õpetame: ravim = ravimpreparaat + nõustamine. Ja ega see ärigi teab mis õitse. Ometi on just tervis see, milleks meil apteeke vaja on. Väljavaade töötada nädalavahetuseti ja hilja õhtul kehvavõitu palga eest kaubanduskeskuse akendeta ruumis ei motiveeri noori inimesi ülikooli proviisoriõppesse astuma. Nii õgibki apteegilaadne toode nagu madu iseenese saba.

Apteeker on tervishoiutöötaja

Vastavalt ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadusele (2014) osutavad apteegis töötavad proviisorid ja farmatseudid tervishoiuteenust ja on seega tervishoiutöötajad.

Poliitikauuringute Keskus Praxis on teinud analüüsi (2013) nüüdisaegse apteegiteenuse rolli kohta esmatasandi tervishoiu osana, mille peamine järeldus kõlab nii: «Apteegiteenust on võimalik senisest paremini esmatasandi ja tervishoiusüsteemiga integreerida. Tähelepanu vajab apteegiteenuse arendamine koos- ja kõrvaltoimete ärahoidmisel ja tuvastamisel ning patsientide ravisoostumuse tagamisel. Samuti on apteekide rolli võimalik täpsustada patsientide esmase nõustamise ja suunamise pakkumise osas ning ka hetkel apteekides pakutavaid lisateenuseid saaks võimaldada paremas kooskõlas teiste tervishoiuteenustega.» Tänu oma erialast hoolivatele proviisoritele on valminud proviisori ja farmatseudi kutsestandardid (2016) ning apteegiteenuse kvaliteedijuhis (2016).

Sellega aga kõik õige ja ilus paraku lõpebki ning endiselt võrreldakse apteekrit kingamüüjaga. Apteekri ja suvalise müüja vahele paralleeli tõmbamisele annab oma panuse ka riik: apteeker on küll tervishoiutöötaja, kuid teenus, mida ta osutab, on apteegiteenus ja mitte tervishoiuteenus.

Tule taevas appi! See jamps tuleb ära lõpetada ja määratleda apteegiteenust kui tervishoiuteenust. On elementaarne, et apteekrit kui tervishoiutöötajat tuleb käsitleda samas võtmes perearstiga.

Apteekrite õigused vajavad kaitset

Olenemata sellest, kes on apteegi omanik, on probleemid apteekrina töötamisel ikka samad. Tervishoiutöötaja eristaatus tuleneb tervishoiutöö erilisusest – inimene, kes aitab iga päev teisi, ei saa seda teha, kui ta ise on haige või halvas olukorras. Kui ühiskond soovib tervishoiuteenuste kvaliteeti ja ühes sellega patsientide tervist parandada, tuleb meil eelkõige väärtustada tervishoiutöötajaid, sh apteekreid.

Arstid on osanud oma õiguste eest hästi seista, apteekrid peavad seda alles õppima. Arstide liit peab läbirääkimisi tööandjatega palga ja muudel teemadel. Proviisoritel ja farmatseutidel aga selline ühendus puudub.

Nii töötavad nad hilistel õhtutundidel ja nädalavahetustel kaubanduskeskustes, teenides madalat palka ja panustades ühiskonda, kus nähakse ainult apteekri kasuahnust või ravimite kõrgeid hindu. Seejuures ei teata, et kohati on ravimite käibemaksu summa kõrgem kui apteegi hinnalisa ravimitel. Ka proviisoritele ja farmatseutidele tuleb kokkuleppel tööandjaga määrata minimaalne töö- ja ületunnitasu, lisatasu nädalavahetusel ja õhtul hilja töötamise eest, puhkuse korraldamine, täiendusõppe võimaldamine jm.

Apteekri töö on keeruline ega erine suuresti arsti tööst, sest enamik apteegikülastajaid on haiged ja hädalised, tihti ka närvilised ja käituvad solvavalt. Apteekrite palk tuleks tõsta ligilähedaseks arsti omale. See suurendab ka eriala populaarsust proviisoriks ja farmatseudiks pürgivate noorte seas. See annab võimaluse meie apteegivõrk ja kogu ravimipoliitika ümber kujundada.

Kokkuvõtteks

Apteeke proviisorite enamusosalusse määrav seadus tuleb rahule jätta ja parimal moel ellu viia. Eriline võluvits pole aga seegi: apteegindus tervikuna vajab restarti. Farmaatsia erialal, ühiskonnal ja riigil tuleb teha kõik selleks, et apteegi tegevuses oleks esiplaanil inimese tervis.

Esimene küsimus olekski apteegi kui tervishoiuasutuse defineerimine, sest riik peab garanteerima oma kodanike tervise ja tervishoiu korralduse.

 

[1] 1. Martins S. F. et al. Int J Clin Pharm, 2015, 37, 896–905.

[2] Ravimiameti statistika aastaraamat, 2015 (internetist leitav).