Kirill Teiter

FOTO: Raigo Pajula

Haldusreform ei ole haldusreform ning omavalitsuste liitmise tagajärgede eest ei vastuta mitte keegi, kirjutab Kirill Teiter.

Praegune haldusreform on ettevõtmine, mis puudutab vägagi Eesti inimeste üht põhiseaduslikku õigust.  Korraldada ja otsustada iseseisvalt kõiki kohaliku elu küsimusi enda valitud volikogude ja nende palgatud töötajate kaudu.

See puudutab ennekõike maaelanikke, kus vahemaad suured ja rahvast hõredalt, linnades on seis veidi teine. Oma vald on ainus võimalus sättida maal kohalik elu oma tahtmise järgi. Alates teepervede niitmisest ja lume koristamisest läbi tantsuringide, spordi ja ühiste pidude kuni kooli, rahvamaja, raamatukogu ja muu vajalikuni. Kõiki neid asju peab otsustama ja korraldama üksnes kohalik omavalitsus, ei keegi muu.

Haldusreform on vale mõiste, sest see tähendab riigihalduse ümbertegemist. Kuid kohalikul omavalitsusel pole Põhiseaduse järgi riigihaldusega ega riigiteenuste osutamisega vähimatki pistmist. Kohalik omavalitsus on õigus ja võimalus teha oma elukohas oma maksuraha eest seda, mida ja kuidas tahetakse. Kohalik omavalitsus ei ole riigi käepikendus, muidu poleks see Põhiseaduses eraldi peatükina kirjas. Kohalik omavalitsus on oma tegemistes iseseisev.  

Riigi küüned

Põhiseadusele vilistades kuulutas riik kohalikud omavalitsused riiklikeks haldusüksusteks. Toompealt võib see paista küll nõnda, sest seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Mingi osa valla töötajaist on seetõttu riigipalgal. Seetõttu püütakse kuulutada kohalik omavalitsus riiklikuks haldusüksuseks ehk sisuliselt kaotada.

Töö selles suunas käib juba veerand sajandit, Eesti omariikluse taastamisest alates. Riik ei salli isepäisust, üha rohkem omavalitsute raha tuleb läbi riigikassa ja ametkondade. Vallarahva maksuraha vormistatakse riiklikeks eraldisteks. Lõpuks ei saa enam keegi aru, mis on omavalitsuse, mis riigi jagu, mida oligi riigile tarvis.

Omavalitsus oli Nõukogude okupatsioonivõimudele arusaamatu ja vastukarva. Eesti Wabariigi omavalitsuste tegelasi lasti mahi või viidi Siberisse esimeste seas. Mõte omavalitsusest juuriti välja, asendades seda partei ja valitsuse, täpsemini nende määratud esindajate juhtimisega. Omavalitsuste taastamine 90. aastatel oli tagasilöök, mis ei mahtunud igati nõukogulikule ametkonnale pähe. Ja nad hakkasid oma tagasi nõudma, järk-järgult piirates valdade õigusi ja võimalusi ise oma asju ajada.

Riigihalduse käbikukkumine

Riigihalduse ainus seaduslik esindus maal on maakonnavalitsused, mida juhivad riigi määratud ametnikud. Omariikluse taastudes moodustati 15 maakonda, millest iga kolmas oli ajaloolise küljest ära rebitud. Igast maakonnast pidi kujunema omaette osariik, kes korraldab riigihaldust oma pinnal.

Ametkonnad sellega leppida ei soovinud. Ametkonnad jagasid Eesti tükkideks oma suva järgi, kes neljaks, kes kuueks, kes veel mitmeks. Maakonnad vastu punnida ei suutnud, nende võim kahanes ja tänaseks on maavalitsustest saanud haldusmõttetus.

Seniste omavalitsuste liitmine koos maavalitsuste kaotamisega paistab olevat katse võtta maakonnad Toompea kontrolli alla. Võimaluse selleks annavad  uued suured omavalitsused. Seejuures kontrollima hakkab neid mitte riik, vaid erakonnad, sest väikestes omavalitsustes polnud neil vähimatki mänguruumi. Väikestes omavalitsustes otsustas asju kohalik rahvas, nüüd aga annab teha fraktsioone ja kõike sellest tulenevat, näiteks töökohti omadele.

Distantsjuhtimine

Valdades  ja väikelinnades on inimesed oma esinduskoguga ja täidesaatva võimuga nii ajas kui ruumis  ninapidi koos. Omavalitsus peab oma valijate arvamusega arvestama, sellest pole pääsu. Muidu tuleb mõne aasta pärast uut töökohta otsida. Selle nähtuse nimi on positiivne tagasiside ning see toimib, õigemini toimis.   

Uued suured omavalitsused nihkuvad oma valijatest mitmekümne kilomeetri ehk tunni aja võrra kaugemale. Valla inimese omavalitsusõigus muutub valija hääleks kõrbes. See ei huvita enam kedagi, nüüd algavad suurte mängud. Mida keskuses otsustatakse, nii saabki olema. Selle nimi on negatiivne tagasiside, mis tagab võimu püsimise.

Et kohalikud asjad päriselt peremeheta ei jääks, pakutakse lohutuseks valimistel läbi põrunutest moodustada halduskogud. Raha nad ei jaga, saavad üksnes nõuandvalt piiksuda. Või tuleb veel midagi sama segast. Kuid kõik see on vaid kuuldused, sest midagi kindlat teada ei ole. Otsustama ja korraldama kohaliku elu küsimusi hakatakse üsna kaugelt ja ametnike kombeid tundes ka kõrgelt.

Mitte keegi ei vastuta

Haldusreformiks kutsutud omavalitsuste liitmise tagajärgede eest mitte keegi ei vastuta. Ei ole ei keskset komiteed, komisjoni või bürood, kellelt nii jooksvaid asju küsida kui hiljem aru pärida, et kuidas nüüd nõnda. Poliitiliselt juhivad reformi ajutised peaministrid, tegelikult kiirelt vahelduvatele riigihalduse ministritele alluv Rahandusministeeriumi regionaalosakond, jooksupoisteks on haldusreformi kolm piirkondlikku komisjoni. Võta nüüd näpust, kelle poole pöörduda, täna on, homme pole.  

Kõiki eesti maainimesi vahetult puudutav väga tõsine eluline ümberkorraldus on enamasti tundmatute ametnike teha. Rahvas pole neid ei valinud ega volitanud, vastutus tagajärgede eest on oskuslikult hajutatud. Piirarvu 5000 hinge kohta mingit põhjendust saada ei ole, samasugust tarkust on karta ka teistes reformiga seotud asjus. Tagajärjeks hulk oodatavat ja ootamatut jama, mis hakkab tunda andma juba mõne kuu pärast.

Haldusreformi taga olid esialgu Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond, praegu tegeleb sellega Keskerakonna juhitud valitsus. Just need parteilased mõtlesid välja triki, kuidas omavalitsusi liites eestlased tegelikust omavalitsusest ilma jätta. See, kuidas asi korraldati, näitab ilmselgelt, et tegemist on reptiilide salakavala vandenõuga, mismoodi inimeste õigus oma asju otsustada ja korraldada neilt ära võtta. Vaadakem neile näkku, silmapilud on neil püstised ja läbi naha paistab roheline kuma.  Krooks-krooks!