/nginx/o/2017/07/05/6860391t1h4dab.jpg)
/nginx/o/2017/09/02/7060487t1h8cee.jpg)
Arvamusportaali kolumnist Tarun Gidwani annab väikese ülevaate oma kodumaa India lähiajaloost ja sealsest keerulisest identiteedist, mille järgi määratleb maailmas üle miljardi inimese.
Tarun Gidwani: rahvus, mida ei olnud kunagi olemas (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1965. aastal jättis tunnustatud briti bioloog J. B. S. Haldane, keda Nobeli preemia laureaat Peter Medawar nimetas «kõige targemaks meheks, keda ta iial on kohanud», oma tuleviku suhtes paljutõotava akadeemilise karjääri Londonis ning suundus elama tolmusesse, higisesse ja kaunisse India linna Kolkatasse.
Et selgitada oma seesugust sammu, kirjutas ta kord järgnevalt: «Lõpuks ometi lähen ära Indiasse, sest pean Briti valitsuse hiljutisi tegusid rahvusvahelise õiguse rikkumiseks.» Kui temalt teisel juhul selle kohta küsiti, lausus ta, et olevat sõitnud Indiasse, «sest kuuekümnest aastast sokkide kandmisest talle piisas».
Haldane kirjeldas Indiat kord kui lähimat asukohta vabale maailmale. Kui tema sõber vastu vaidles, et «ka Indias on oma paras hulk kaabakaid ning hulganisti vaeseid mittemõtlevaid ja tülgastavalt kuulekaid inimesi, kes ei ole sugugi veetlevad», vastas sellele Haldane, et «ehk on just Indias suurem vabadus olla lurjus kui kusagil mujal».
:format(webp)/nginx/o/2017/09/03/7063849t1hb3c8.jpg)
Umbes samal ajal, kui Haldane pidas Indiat kõige ambitsioonikamaks poliitiliseks eksperimendiks, avaldas ajaleht Times of London artikleid tulevaste India parlamendivalimiste kohta.
Neville Maxwell, mainitud ajalehe korrespondent Delhis, oli kindel, et «suursugune katse arendada Indiat demokraatlikus raamistikus on nurjunud». Indialased, ütles ta oma lugejatele, hääletavad peatselt oma «neljandatel – ning küllap ka viimastel – üldvalimistel».
Nii Haldane'i elevus kui ka korrespondendi kahtlus olid õigustatud. India rahvusriik on ehk kõige julgem ja kõige hooletum poliitiline eksperiment, mis on maailma ajaloos iial tehtud. Mitte kunagi enne või pärast ei ole nii hiiglaslik maamass koondanud ennast üheks – demokraatlikuks – riigiks. Riigiks, mis koosneb enam kui miljardist inimesest, kes räägivad enam kui 700 keeles (ning 86 kirjasüsteemis, millest osa on tuhandeid aastaid vana), kelle nahavärv katab suurema osa nahatoonide värvispektrist, ja kes usuvad igasugustesse asjadesse, millesse saab üldse uskuda.
Brittide skeptitsism
1888. aastal, Suurbritannia ülemvõimu kõrgaegadel Indias, pidas Briti administratsiooni oluline liige Sir John Strachey Cambridge'i ülikoolis hulganisti loenguid, et anda sissejuhatust Indiasse.
Ta väitis, et India all peetakse silmas «väga suurt piirkonda, sealhulgas tohutut hulka sinna kuuluvaid riike». Strachey selgitas õpilastele, et erinevus Euroopa riikide vahel on palju väiksem kui India «riikide» vahel.
«Šotimaal on Hispaaniaga rohkem sarnasusi kui Bengalil Punjabiga. Indias on rasside, keelte ja religioonide mitmekesisus palju suurem. Erinevalt Euroopast ei ole need «riigid» aga rahvused; neil puudub eristatav poliitiline või sotsiaalne identiteet.»
/nginx/o/2017/09/03/7063857t1hf723.jpg)
Strachey ütles Cambridge'i kuulajaskonnale, et just see on esimene ja kõige olulisem asi, mida India kohta tuleb õppida – ei ole, JA ei ole ka kunagi olnud Indiat või Indias asetsevat riiki, millel on Euroopa ideede kohaselt olemas mingisugune ühtsus; olgu siis füüsiline, poliitiline, sotsiaalne või religioosne.»
Niivõrd drastilisele mitmekesisusele ei olnud kunagi võimaldatud omariiklust. Seetõttu polnud ka ime, et pärast brittide lahkumist poolsaarelt ennustas Winston Churchill, et India «langeb sajandite võrra tagasi barbarismi ning keskaja puudustesse».
/nginx/o/2017/09/03/7063853t1h15c4.jpg)
Samuti pidas ta tõenäoliseks, et «hindude üle kindlustatakse relvastatud ülemvõim heledanahaliste sõdurite poolt, olgu viimased vajadusel kas või Saksamaa juhitud». Tõesõna, isegi pärast iseseisvumist kaasnesid iga väikese viltuminekuga hoiatushüüded, et India nüüd ilmselgelt:
- muutub sõjaliseks diktatuuriks
- jaguneb mitmeks väikeriigiks
- laguneb keelepõhisteks kuningriikideks
Keeruline idenditeet
Mitte ühegi oma nime väärilise sotsioloogilise rahvusteooria järgi ei ole «India natsionalism loomulik nähtus». Kuidas ta siis küll ellu jääb? Mis on India identiteet? Ma ei hakka teesklema, et tean isegi pooli vastuseid sellele küsimusele, kuid mul on omad kahtlused. Selle küsimuse vastuste loetelus võiks väärida prominentset kohta näiteks meie massihullus kriketimängu ja Bollywoodi ekstravagantsuse vastu.
Sellest veelgi tähelepanuväärsem on aga järeleandmatu poliitiline töö, mis on keskendunud ühele ideele. Ideele, et riik saab endas peita niivõrd suuri erinevusi kastiseisuste, tõekspidamiste, nahavärvide, keelte, religioonide, toidu, riietuse ja tavade osas, kuid suudab sellele vaatamata säilitada ühtse sotsiaalse identiteedi.
Massimo d'Azeglio, Itaalia parlamendisüsteemi ühendaja, ütles sealse poliitilise töö kohta: «Me oleme valmis teinud Itaalia. Nüüd peame veel tegema itaallased.» Poliitilised liidrid, kes pärisid India pärast brittide lahkumist, pöörasid selles tsitaadis peituva idee otseseks poliitiliseks strateegiaks.
/nginx/o/2017/09/03/7063865t1hb31f.jpg)
Mahatma Gandhi pärand tema järeltulijatele oli poliitiline filosoofia, mis rajas ja hellitas demokraatlike institutsioone, ja soojendas neid seejärel üles kultuurilise ettekujutusega kuulumisest pluralismile rajatud tsivilisatsiooni.
Nagu kirjutab ka Shashi Tharoor: «Idee Indiast on vastand sellele, mida freudistid kutsuvad «väikeste erinevuste nartsissismiks»; Indias me just ülistame suurte erinevuste lähedust.»
Kokkupuutepunkt, mis teeb India võimalikuks
Ma ei ole marurahvuslane. Tunnistan, et India demokraatia ega pluralism ei toimi nii hästi, kui tegelikult võiks. India identiteedi seisundit ähvardavad pidevalt paremusäärmuslikud jõud. Kuid pärast korduvaid ja veenvaid väljakuulutusi nurjumisest elab idee Indiast endiselt edasi.
Eelmisel kuul täitus Indial 70. aasta iseseisva rahvusriigina; ja kuigi leidub rida probleeme, mis vajavad kiiret tähelepanu, on raske leida vastuväiteid järeldusele, et ülev mõte pluralismist on loonud kultuurilise ilu, mis oli pingutust väärt. Ja selleks ei olnud vaja ühtegi Saksa sõdurit.
Sündisin telugu keelt kõnelevas linnas; minu ema on hindu naine hindi keelt kõnelevast Kesk-Indiast (kes sündis ja kasvas üles Telangana moslemite hulgas), minu sindhi keelt kõnelev isa on pärit aga Mumbaist (kelle isa omakorda emigreerus sõjapõgenikuna Pakistanist). Selline segu keelelisest ja etnilisest päritolust teeks oma identiteedi määramise üpriski keeruliseks teistes maailmaosades, Indias on see aga tavapärane juhtum.
/nginx/o/2017/09/03/7063871t1h3a0f.jpg)
Kõige mõjuvõimsam India naine mitmete standardite kohaselt on Sonia Gandhi, itaalia päritolu heledanahaline poliitik, kes on sama partei juht, kuhu kunagi kuulus ka Mahatma Gandhi. See, et minu «tumedanahaline» vanaisa, kes ei räägi ühtegi keelt, mida Sonia Gandhi mõistab, kuid kuulub tahtlikult ja hõlpsalt mõiste «indialane» alahulka sama kergelt kui tema, on tunnustus keerulisest identiteedist, mida ainult pluralism saab kaasa tuua.
Praegustel aegadel, mil anti-mitmekesisust tõstetakse alatihti esile, mil ollakse agar näitama ust igale autsaiderile ükskõik mis kategooriast, mil nähakse ohtralt vaeva selgitamaks, kuidas isegi tillukese arvu teiste kohalolek võib saastada rahvusriigi kultuurilist puhtust, võib olla oluline mõista seda poliitilise, kultuurilise ja ühiskondliku töö kokkupuutepunkti, mis teeb India võimalikuks.
Ehk praegu ei ole sellele võimalik veel vastata, kuid teel vastust otsides võime taibata nii mõndagi, kui peaksime endilt küsima: miks on India üldse olemas?
Tarun Gidwani on pärit Indiast. Praegu elab ja töötab ta Tallinnas. Ta on õppinud Arendusuuringute Instituudis Suurbritannias ja lõpetanud Tartu Ülikoolis magistriõpingud filosoofias.