Tuuli Oder

FOTO: Erakogu

Viis aastat tagasi esitasin küsimuse, kas ­Estinglish on olemas või see ainult näib nii («Estinglish – kas kujutelm või tegelikkus?» Õpetajate Leht, 03.02.2006). Tänaseks ei ole enam kõhklust, estinglish on tegelikkus.


Mis on Estinglish? Mõtlen selle all Eestimaal kasutatavat eesti-inglise segakeelt (Estonian + English = Estinglish), millel on suhteliselt väljakujunenud nii kirja- kui kõnekeele vorm, mida iseloomustab eesti keele ja inglise keele segunemine.

Näiteks oleme kõik näinud tänavapildis silte stiilis Kummicenter, Babykeskus, Cafe ja bistroo, Optika outlet jne. Eriti «head» on sellised näited, kus ingliskeelses osas kasutatakse segamini briti ja ameerika kirjapilti, nagu näiteks ühel sildil kenasti koos briti kirjaviisiga harbour ja ameerikalik center.

Estinglish’i kõnekeelt iseloomustab «loov» lähenemine ingliskeelsete sõnade hääldusele. Heaks näiteks on eile kuuldud raadioreklaam, mis kutsub üles külastama üht internetilehekülge, mida sümpaatne meeshääl hääldab staffing (ingl stuff – pahn, sodi), kuigi ilmselgelt mõeldakse staafing (ingl staff – isikkoosseis, ametnikkond).

Või tuntud hotelliketi nime kandev spordivõistlus, mille raadioreklaamis aastatepikkuse järjekindlusega kajab ingliskeelne sõna hotels eestipärase rõhuga esimesel silbil, kuigi ingliskeelselt peaks rõhutama viimast silpi. Igal keelehuvilisel on sarnaseid näiteid ilmselt varrukast võtta. Niisiis, Estinglish on kohal ega näita mingit kadumise märki. Seega tekib uus küsimus: kas see on eesti keele võit või kaotus?

Kas eesti keel on kaunis? Jah, on küll. Kas inglise keel on ka ilus? Muidugi on. Kaks kena keelt kokkukeevitatuna peaks siis ju midagi imelist kokku andma. Ilu mõistega aga on teadagi nii nagu on ehk siis see on subjektiivne.

Kuigi hinnang keele ilule on suuresti sõltuv igaühe isiklikust suhtest lingvistikamaailmaga, oleme kõik kindlasti nõus sellega, et keel peab pidevalt arenema. Keele arengu all mõistetakse enamasti uute sõnade kasutuselevõttu, sest peab ju kuidagi sõnaliselt märgistama kogu seda uut, mida progress igapäevaselt toodab. Sõnavara arenduseks on teadagi mitu võimalust.

Üks võimalus on uusi omakeelseid sõnu juurde luua. Kaasaegses Euroopas on selle poliitika heaks näiteks islandi keel, mis vaatamata rahvusvaheliste sõnade suurele pealetungile püüab hoida oma keelt võimalikult võõrsõnadevaba. Näiteks ei ole just palju Euroopa keeli, kus arvutit tähistav sõna ei meenuta ingliskeelset (ingl computer), kuid islandi keeles on selleks sõnaks tölva.

Selliseid näiteid võib islandi keelest tuua hulganisti. Niisugune puristlik keelepoliitika ei ole Eestiski tundmata, ka meie oleme J. Aaviku päevadest peale sama võtet korduvalt kasutanud, olles eesti keele rikastamiseks loonud uudissõnu.

Selle protsessi ilmekaks näiteks on uute sõnade loomise võistlused, mis teatud lainetustega toovad keelde sõnu, mis ka kasutusse jäävad. Heaks näiteks on A. Kaalepi lõiming 2002. aasta sõnavõistluselt. Kahjuks ei võeta aga enamikku nende võistluste loomingust omaks.

Näiteks samal 2002. aastal auhinnati ka sellised sõnad nagu mestimine ja rakkerühm, mis igapäevakeelde püsima ei jäänudki. Loodame, et 2010. aasta presidendi sõnausest murrab mõni sõna end ka tavakasutusse, praegu paistab, et taristul on üsna head võimalused, igatahes ponnistavad meediakanalid üsna üksmeelselt, et seda võimalikult palju kasutada.

Samas võib meedia liiginnukas toetus toimida soovitule vastupidiselt ning tekitada keelekasutajas tüdimust ja trotsi, mistõttu uudissõna kasutusest loobutakse, seda enam et kunstlikult loodud sõna tundub alguses niikuinii kuidagi kohmakas ja vajab suhteliselt pikka perioodi keelekasutusse juurdumiseks.

Teine võimalus on kasutada eestindatud võõrsõnu. See võib aga viia olukorrani, et keel ainult näib emakeelselt arusaadavana, aga mõte jääb tegelikult hoomamata. Näiteks globaliseeruva industriaalmaailma retoorika on viinud selleni, et eesti keelest ei ole enam sõnaraamatu abita võimalik aru saada.

Kes meist teab ilma abivahendeid kasutamata, mida tähendavad järgmised eestikeelsed terminid: aazio, akreditiiv, aktsiaoptsioon, annuiteet, assignatsioon, boniteet jne (http://www.annaabi.com/materjal-7718-majandusterminid)?

Sõnad tunduvad küll olevat eestikeelsed, kuid ilma teatmeteosest järele uurimata võivad kergesti jääda mõistetamatuks. See viib aga kergesti valekasutuseni, sest kui paljud meist ikka viitsivad pidevalt sõnastikust tähendusi uurida.

Paljudel juhtudel ei ole eksijatel ka siiralt aimugi, et nad eksivad, ja nii juurduvad valekasutused, mis omakorda sageli (eriti meedias!) kõlades hakkavad tunduma normidena, leides omakorda jäljendamist. Ehk siis ignorantsus toodab ignorantsust juurde. Seega on mõlemal eespool pakutud sõnavara laiendamisel puudusi, millest olulisemaks on ajafaktor, kunstlikkus ja keerukus.

Jääbki kolmas võimalus – võtta kasutusele Estinglish või Estrussian või ehk veel mingi muu segakeel. Hetkeolukorda arvestades tundub, et parimad võimalused on inglise keelel. Seda enam, et oleme Estinglish’i kasutuselevõtuga poolel teel ning see tundubki juba kuidagi omane! Sest mille muu kui omaksvõtuga saaks seletada olukorda, et näiteks firmale nimepanekul keele-ekspertidega ei konsulteerita?

Seda aga ilmselgelt ei tehta, sest nii elementaarseid stiiliapse, nagu selles kirjatükis näiteks toodud, oleks iga filoloog kohe märganud. Inimene ei küsi nõu tavaliselt siis, kui ta arvab, et teab ise asjast piisavalt palju. Järelikult on Eestimaal oluliselt kasvanud inimeste arv, kes peavad end heaks inglise keele tundjaks.

Anglo-saksi hõimud, kes 450. aasta paiku praegustelt Saksamaa aladelt Briti saartele rändasid, vaevalt oskasid unistada, et suuresti just nende emakeelest arenenud inglise keel üleilmseks suhtluskeeleks kujunedes ka nii kauge koha nagu Maarjamaa vallutab! Äkki aga on rõõmustamine meie hea inglise keele hea oskuse üle siiski ennatlik, sest kergesti võib tegemist olla Estinglish’i valdamisega.

Kas meile peaks olema lohutuseks, et samad arengud on käimas ka ingliskeelses maailmas, kus kurdetakse Globish’i ehk lihtsustatud sõnavara ja grammatikaga inglise keele pealetungi üle?

Sellest lohutusest ei ole vist palju abi, sest inglise keel kui miljardite maailmakeel elab ilmselt Globish’i perioodi uhkelt üle, kuid kas sama suudab ka praeguseks alla miljoni kõnelejaga eesti keel, ei ole sugugi kindel. Eriti kui silmas pidada, et viimase 500 aastaga on maailmas kõneldavate keelte arv vähenenud poole võrra ja säilinud on erinevate allikate andmetel 5000–6000 keele ringis.

Praegu on eesti keel uhkelt kaasaegsete keelte hulgas, mis on nõukogudeaegset rahvuskeeltele vaenulikku poliitikat arvestades juba iseenesest väike ime. Näiteks ühes praegu ilmselt ülevaatlikemas maailma keelte ajalugu ja hetkeseisu käsitlevas 2008. aastal ilmunud raamatus «1000 languages.

The worldwide history of living and lost languages» pühendab autor Peter K. Austin eesti keelele sadakond sõna. Muu hulgas mainib ta umbes miljoni omakeele kõneleja olemasolu, põhja- ja lõunaeesti murret, 19. sajandist pärit ühist kirjakeelt ning saksa tüvede ja laensõnade rohkust keeles.

See on kõik. Tõsi, kompensatsiooniks on lehe ülanurka pandud ka miniatuurne pilt Tallinna vanalinnast. Masendavalt vähe, arvestades, et tegemist on mahuka, peaaegu 300-leheküljelise raamatuga. Samas kui vaadata pealkirjas olevat märksõna «tuhat», siis ehk ei oleks vaja väga masendunud ollagi, sest oleme veel «väljavalitute klubis» ja on tuhandeid kehvemas seisus keeli, mida ei ole raamatus mitte mainitudki.

Kas me oleme aga nii heas seisus, et elada inglise keele pealetung sama edukalt üle kui näiteks 19. sajandi kadakasakslus ja väljuda Estinglish’i perioodist võidukalt ehk siis ilusama ja rikkama eesti keelega?

Kaldun arvama, et mitte, ja mureks on tõsiselt põhjust ühe olulise muutuse tõttu, mis eristab 21. sajandit 19. sajandi keskpaigast, nimelt – üleilmastunud keelekeskkond on asunud jõulisele pealetungile, kasutades väga erinevaid võimalusi (nt meediakanalid, suhtlusvõrgustikud, kinokunst, muusika jne).

Tulemuseks on see, et artikli algul näidetena toodud väljendid on levinud igapäevases kõnes ja kirjas; keegi kõvahäälselt ei kritiseeri, raadiojaamad ilmselt protestikirjade all ei äga, firmasildid on ka alles. Niisiis võib järeldada, et enamikule meist on selline keelekasutus juba mõistetav.

Kas ka soovitud ja aktsepteeritav, on omaette küsimus. Usun, et neid inimesi, kellele selline kahe keele kokkukleepimine on sobimatu, on palju, kuid nad ei suuda enam tuuleveskitega võidelda ning need, keda niisugune keel ei häiri, ei näe ka mingit vajadust sekkuda.

Igal juhul, kuni ei ole tekkinud kriitilist massi inimesi, kes protesteeriksid firmasiltide, reklaamide jms lohaka keelekasutuse üle, ei muutu midagi ning eesti keel on määratud lahingut kaotama. Seejärel aga juba Wel­come to Estinglish-keelsele Maarjamaale! Ja siit edasi ei ole enam sugugi võimatu, et näiteks saja aasta pärast kirjutatakse lingvistikateatmikes: «Estonian – extinct» (eesti keel – väljasurnud).