:format(webp)/nginx/o/2017/09/02/7057123t1hd8b9.jpg)
Kuigi ametlik mormooni kirik on juba ammu lahti öelnud mitmenaisepidamisest, ei ole see Joseph Smithi üle-eelmisel sajandil rajatud kristliku usulahu liikmete seas kordagi leidnud kummutamist, kirjutab veebiväljaandes The Conversation San Diego Riikliku Ülikooli inglise kirjanduse ja võrdleva kirjandusteaduse professor Joanna Brooks.
Sel suvel on suurt kõlapinda leidnud polügaamiaharrastajate juhi Lyle Jeffsi vahistamine, mitmenaisepidajate perekondade väljaajamised ja uued uuringud väikeste ultraortodokssete ehk «fundamentalistlike» mormooni kogukondade seas Utah' maapiirkondades levinud geneetiliste haiguste kohta.
Küllap tunneb enamik mormoone, kes sugugi ei hoia kinni fundamentalistlikest seisukohtadest, polügaamiale pühendatava tähelepanu tõttu ennast üpris ebamugavalt. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik ehk põhivoolu mormooni kirik, millesse kuulub kogu maailmas 15 miljonit inimest, astus avalikult polügaamia vastu välja juba 1890. aastal. Ent tänapäevani põrkuvad ka põhivoolu mormoonid polügaamiastereotüüpidele.
/nginx/o/2017/09/02/7057127t1h23a4.jpg)
Kuna olen uurinud mormooni usku ja selle seoseid sooprobleemidega, tean hästi, et tõde mormoonide ja polügaamia kohta on õige mitmetahuline ja keerukas. Juba üle 175 aasta on polügaamia ja sellega seotud pinged omamoodi määratlenud mormoone kui selliseid, eriti just mormooni mehi.
1830. aastal Joseph Smithi asutatud mormooni liikumine on algusest peale käsitlenud ainulaadselt meeste ja religiooni suhet.
Üks kõige enam Joseph Smithi elu mõjutanud sündmusi oli 25-aastase venna Alvini surm 1823. aastal. 1836. aastal nägi Joseph Smith nägemust vennast taevas. Selle põhjal töötas ta välja mormooni õpetuse, mille järgi perekonnad võivad taevas kokku saada, kui nad korraldavad mormooni templites vajalikke rituaale, nõndanimetatud kokkusidumisi. Neid võib läbi viia iga usklik mormoon, kes on saanud selleks kirikujuhtide heakskiidu.
Osaliselt selle mõjusa rolli pärast, millega mehed said päästa lähedasi ja kohtuda nendega uuesti taevas, tõmbas mormooni usk ligi proportsionaalselt palju enam mehi kui ükski teine tolle aja Ameerika usuliikumine.
/nginx/o/2017/09/02/7057131t1h3b7c.jpg)
1830. aastate algul laiendas Smith oma mehekäsitlust, nii et sellesse hakkas kuuluma ka mitmenaisepidamine, kuivõrd seda olid harrastanud ka Vana Testamendi prohvetid, näiteks Aabraham. Smith õpetas, et õiglane mees võib aidata paljudel naistel ja lastel pääseda taevasse, sidudes end nendega mitmikabielus. Suurpere rohkendas mehe aupaistet teispoolsuses. 1843. aastal tunnistati see õpetus doktriiniks.
Kuuldused, et mõningad mormooni kiriku juhid peavad mitut naist, ajendasid rahvast ründama nende äsja tekkinud asulaid Illinoisis ja Missouris. Niisuguse vastuseisu tingimustes andis Smith mormooni meestele nõu olla polügaamia harrastamisel ja kokkusidumistel «oskuslik», mis kaasaja uurijate arvates tähendas, et nad pidid olema valvsad, targad ja «leidlikud».
:format(webp)/nginx/o/2017/09/02/7057133t1h40e7.jpg)
Pärast Smithi tapmist 1844. aastal asusid mormoonid 1847. aastal elama Utah' alale, kus polügaamia tuli Smithi järglase Brigham Youngi ajal varjust välja ja muutus avalikult harrastatavaks kombeks. Kiriku juhid tunnistasid mitmikabielu mormoonide seas igati ametlikuks tavaks 1852. aastal.
Youngi eeskujul kõnelesid mormooni teoloogid polügaamiast kui põhidoktriinist ja patriarhliku mehelikkuse tõendist. Hinnangute kohaselt harrastas 1880. aastatel 20-30 protsenti mormoonidest polügaamiat.
Ent pärast Ameerika Ühendriikide kodusõda hakkas polügaamia tekitama üha enam vastuseisu nii põhjas kui ka lõunas. Nii poliitikud, jutlustajad kui ka kirjanikud nimetasid seda orjusega võrreldavaks paheks.
Ühendriikide ülemkohus leidis otsuses kohtuasja Reynolds Ühendriikide vastu (1878), et polügaamia on «jäle» komme:
Polügaamiat on Põhja- ja Lääne-Euroopa rahvaste seas alati peetud jäledaks ning kuni mormooni kiriku asutamiseni oli see eranditult Aasia ja Aafrika rahvaste elu iseloomustav komme. Tavaõiguses peeti teist abielu alati kehtetuks ning Inglismaa kõige varasemast ajaloost peale on polügaamiat käsitletud süüteona ühiskonna vastu …
Ühendriikide Kongress võttis 1887. aastal vastu Edmundsi-Tuckeri seaduse, mis võimaldas mormooni kiriku vara konfiskeerimist ja muutis polügaamia föderaalseks süüteoks. Kinnivõtmise vältimiseks läksid terved perekonnad «põranda alla». Mormooni mehi hakati esitlema fanaatikutena, kes kuritarvitavad süütuid usuvahetajaid oma «seksuaalse mandumise» rahuldamiseks. Ameerika lõunaosas ründas rahvas 1880. aastatel korduvalt mormooni misjonäre.
/nginx/o/2017/09/02/7057129t1h2443.jpg)
Surve alla sattudes teatas mormooni kiriku juht Wilford W. Woodruff 1890. aastal, et Ühendriikide seadusi austades ei luba kirik enam mitmikabielu. Siiski säilis selline komme Mehhiko mormoonide seas – mõned isegi rändasid spetsiaalselt Utah'st Mehhikosse, et polügaamiat edasi harrastada – ning veel 1920. aastal leidus salajast polügaamiat ka üksikute põhiliinist kõrvale kalduvate kirikujuhtide seas.
1930. aastatel moodustasid seitse juhtivat mormooni polügaamiapooldajat lõdva fundamentalistide ühenduse, mis seadis sihiks mitmenaisepidamise jätkuva harrastamise. Mitmed neist heideti ametlikust mormooni kirikust välja ja nii rajasid nad tihedalt kokku hoidvaid fundamentalistlikke kogukondi kogu Ameerika lääneosas, mis on püsinud tänini.
Kui fundamentalistlikud mormoonid lõid 20. sajandi algul ametlikust kirikust lahku, et jätkata oma avalikku polügaamiat, siis need, kes kiriku rüppe jäid, võtsid otsustavalt suuna assimileerumisele Ameerika kui terviku põhivooluga.
Need «ametlikud» mormoonid töötasid välja uued mormooni mehelikkuse normid, mis rahuldasid ka Ameerika avalikkust.
Eemaldudes stereotüübist, et mormoone juhivad fanaatikutest prohvetid, kellel on palju naisi ja pikad habemed, jõudsid mormooni kiriku juhid assimileerumise käigus siledapõskse välimuse ning bürokraatliku ja ettevõtte laadis kiriku juhtimiseni.
Mormooni kiriku osalemine skaudiliikumises (mis sai alguse 1911. aastal), suitsetamise ja alkoholi tarbimise keelamine ning konservatiivne seksikäsitlus aitasid aastail 1890-1920 jõuda mormoonide uue mehelikkuse kontseptsioonini. Nüüdisaja mormooni mehe etaloniks on Donny Osmond, Steve Young ja Mitt Romney.
/nginx/o/2017/09/02/7057137t1hd4b8.jpg)
Siiski näitab minu kogemus eluaegse mormoonina, et need usklikud, kes on kultuuriliselt ja perekondlikult tihedalt mormooni kirikuga seotud, usuvad tavaliselt, et taevas kujutab elu endast õigupoolest polügaamiat.
Kirik ütles ametlikult polügaamiast lahti 1890. aastal, aga ei ole kordagi kummutanud polügaamiat kui doktriini, mis on sisse kirjutatud ka mormooni tekstidesse. Meestel on olnud alati lubatud – on praegugi – abielluda mormooni templis «igaveseks» enam kui ühe naisega.
Niisugune pinge eraviisilise uskumuse ja avaliku kuvandi vahel on muutnud polügaamia mormoonide silmis veel tänapäevalgi äärmiselt tundlikuks teemaks.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Joanna Brooks on mitmeid auhindu võitnud teadlane ning kümne religiooni, rassi- ja sooküsimusi ning kolonialismi puudutava raamatu autor või koostaja, sealhulgas «The Book of Mormon Girl: A Memoir of An American Faith» (Free Press / Simon & Schuster, 2012) ja «Mormon Feminism: Essential Writings» (Oxford University Press, 2016). Ta kirjutab ühiskondlikel ja enda teadustegevust puudutavatel teemadel rohkelt Ameerika ajakirjanduses. Ta on San Diego Riikliku Ülikooli inglise kirjanduse ja võrdleva kirjandusteaduse professor.
/nginx/o/2017/09/02/7057121t1h90ac.jpg)