Siiri Sisask: ettepanek metsaseaduse muutmiseks

Siiri Sisask. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Laulja ja muusik Siiri Sisask teeb ettepaneku kohendada metsaseaduses raierahu puudutavat punkti.

«Teed tulevad su hinge halli õue,» on Uku Masing öelnud ühes oma imekaunis luuletuses nimega «Avanemine II». Tõsi see on, aga jääb ainult küsida, missugused teed ja kust nad küll tulevad?

Selle aasta kevad tõi minu koduõuele tee, mis oli kaheldava väärtusega, valulik ja ängistav. See juhtus siis, kui minu hoovi taga metsas linnupesi harvesteriga maha kisti ja halastamatult lõhuti ning kui mul polnud nende kaitseks ja abi saamiseks kellegi poole pöörduda. Sest ühest küljest looduskaitseseadus küll keelab lindude pesitsemise ajal nende rahu rikkuda, aga teisest küljest metsaseadus seda jällegi sugugi ei keela. Nii et kui politsei olekski võtnud kohale tulla, oleksid nad sama targalt pidanud ka lahkuma. Suutmata enamat, kui laiutada seaduse alatu augu ees käsi.

Nüüd, sügise tulekuga, on taas niinimetatud metsaseadus, millel minu arust pole kahjuks metsa kui terviksüsteemi arvestava seadusloomega kuidagi pistmist, riigikogu laual.

Seekord on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) raierahu muudatuseks teinud uskumatult mittemidagiütleva ettepaneku, mida igaüks ise saab vajadusel uurida riigikogu koduleheküljelt ja mis näeb välja sama kehv nagu teistele suurelt härja vabastamist kuulutades tal hoopis vaikselt ninarõngas teise vastu vahetada.

Ma ei saa selle muudatuse esitamise mõttest aru ja arvan, et see esitati vaid selleks, et veel enne puhkusele minekut valijate silmis natuke positiivsust kasvatada. Mõtlen: huvitav, kes siis EKRE valija üldse on, missuguse mõttemaailmaga inimene, sest kuis saab üldse esitada midagi nii mittemidagiütlevat, nagu see muudatusettepanek, ja keda peaks see kõnetama?

Nähtavasti heietab ka EKRE siiski sama küsimust, mida teevad teisedki selle seaduse loomes osalevad organisatsioonid ja inimesed. Küsimuse pearõhk seisneb järgnevas: kui raierahu kinnitada seadusena, kuidas ja kust siis raiujad tööd saavad?

Siinkohal esitaksin küsimuse: kas selleks on tarvis süüdata hoone või mets, et päästetöötajal tööd oleks? Hooajalised tööd jäägu kooskõlla nende elu- ja olustikutingimustega, millises ilmanurgas me elame, ja arvestatagu ka teiste elavate liikide eluvajadustega.

Praegune niinimetatud metsaseaduse (mille nimetusega ma leppida ei või, minu arust peaks see seadus kandma ju siis ka oma sisule vastavat nimetust ehk õigem oleks teda nimetada puistu äriseadus) paragrahv 40 punkt 10 kõlab sõnastuslikult järgnevalt:

«Loomastiku kaitseks nende sigimisperioodil võib valdkonna eest vastutav minister määrusega piirata mitme rindega puistus ja segapuistus raie tegemist ajavahemikul 15. aprillist 15. juunini.»

Selle artikliga tahaksin edastada ettepaneku selle punkti sisuliseks muudatuseks selliselt, et nii riigi- kui ka erametsaomanike, aga ka kõikide riigi elanike hoiak metsaelusse ja sealsetesse elanikesse oleks meile kõigile vastuvõetav, väärikas ja loodust säästev. On ka meie põhiseaduses selgelt sõnastatud, et peame oma riigi loodusvaradesse säästlikult suhtuma. Minu ettepanek oleks järgnev:

Loomastiku kaitseks nende kevadisel sigimisperioodil on raietööd puistus ja segapuistus peatatud 15. aprillist kuni 1. augustini. Seda juhul, kui valdkonna eest vastutav minister ei ole vastava piirkonna eriolukorra tõttu otsustanud teisiti ja väljastanud raiet võimaldava määruse.

Lõpetuseks aga tahaksin kõneleda veel teisestki teest, mis minu hingehallile õuele tuli 19. augustil Põlva Intsikurmus, raskete äikesepilvede all ja paduvihmas toimunud isamaalisel ühislaulmisel, mille organiseerijaks oli kodanikuaktivist (parimas mõttes) Ülo Kannisto ja kus mina olin õhtu viimast ühislaulu «Lendan mesipuu poole» sattunud laulma kahe armastatud eesti artisti, Kalle Sepa ja Boris Lehtlaane vahele.

Olin võimetu viisijuppigi üle huulte veeretama, kui sain sedavõrd lähedalt tunnistada nende kahe mehe südamest kõlavat laulu. Kaks pikka sirget meest, kõigutamatud oma silmavaates, mina vihmast läbivettind, nagu laps nende vahel. Kui saaksin, jagaksin seda kogemust kõigile, sest see, kuidas nad laulsid... Unustada ei taha ma kunagi. Lendan mesipuu poole...

Kes need on, kes lendavad mesipuu poole tänases Eestis? Õnneks neid inimesi leidub, kuid jätkuvalt ja vägagi palju neid ka ei ole. Raierahu küsimuses pani EKRE küll valesse puusse.