President Ilves: vabakond on parim kaitsesüst autoritaarsuse vastu

President Toomas Hendrik Ilves. Foto: Urmas Luik

«Kõige tulemuslikum kaitsesüst autoritaarsuse vastu on kodanike alaline vabatahtlik ja organiseeritud tegevus,» sõnastas president Toomas Hendrik Ilves tänasel Jaan Tõnissoni Instituudi juubelikonverentsil veendumuse, millest ta on «läbivalt lähtunud oma praeguses ametis, tegelikult aga enam kui viimased 20 aastat». Postimees.ee avaldab Ilvese kõne tervikteksti.

Lubage mul oma jutu alustuseks sõnastada veendumus, millest olen läbivalt lähtunud oma praeguses ametis, tegelikult aga enam kui viimased 20 aastat: kõige tulemuslikum kaitsesüst autoritaarsuse vastu on kodanike alaline vabatahtlik ja organiseeritud tegevus.

Kodanikuühendused, tsiviilühiskond, kolmas sektor, valitsuseväliseid organisatsioonid või nüüd – loodetavasti vähem lohisevalt – ka vabakond: need kõik tähistavad erineval viisil üht ja sedasama asja. Need mõisted tähistavad kodanike vabatahtlikku organiseeritud tegevust väljaspool riiklikke struktuure ja majandust ehk turgu. Sestap ka termin «kolmas sektor».

Kui Eesti Vabariik enam kui 70 aastat tagasi okupeeriti, siis ei hävitanud uus nõukogude võim vaid riiklikke struktuure ja turumajandust. Kohe ja peaaegu esmajoones asuti hävitama ka Eesti vabakonda, koos sellega otseselt meie kodanike vabadust.

Ei Nõukogude Liit siis, nagu totalitaarsed riigid veel tänagi, ei saa tegutseda ilma, et riigivõim kontrolliks täielikult inimesi ja ühiskonda. Pole ju teada, mida kodanikud isekeskis ja riigi teadmata ette võivad võtta. Nii tuligi sulgeda, täpsemalt likvideerida Punane Rist ja skaudid, otse loomulikult Kaitseliit ja Naiskodukaitse, aga ka üliõpilasorganisatsioonid, kogudused, küla- ja spordiseltsid, piimatootjate ja margikogujate ühingud.

Alles jäid kompartei, komsomol ja niinimetet ametiühingud. Ühelt poolt garanteeris see hoolika valve organiseeritud tegevuse üle. Teisalt pidi see välistama vabatahtlikud ja isetekkelised organisatsioonid.

Selleks, et aduda kodaniku mõiste, eriti aga organiseeritud vabatahtliku kodanikkonna tegevuse ohtlikkust totalitaarsetele ja autoritaarsetele režiimidele, tuleb minna ajaloos paarsada aastat tagasi.18. sajandi Euroopa kuningriigid kodaniku mõistet ei tundnud. Peale ehk selle, et linnades elasid bürgerid, linlased, kodanlus. Riigi elanikud olid kõik riigi, õigemini kuninga alamad.

Kuigi John Locke ja teised valgustusfilosoofid olid juba kirjutanud riigist kui kodanike nõusolekul või kokkuleppel tekkinud kooslusest, polnud kodanike mõistet selle tänasel kujul tegelikult olemas. Aga kolmeteistkümnes Suurbritannia koloonias Põhja-Ameerikas loeti Locke`i mõtteid põhjalikult.

Kui briti maksu- ja muu poliitika ameeriklastele enam ei sobinud, kutsuti kokku kodanike komiteed, kes siis omakorda korraldasid kaks niinimetet kontinentaalset kongressi. Selle aluseks oli väga selge locke’ilik arusaam, et kodanikel on õigus tulla kokku ja langetada otsuseid omaenda elu paremaks korraldamiseks.
Vahelepõike korras – kui hüppame ajas kakssada aastat edasi ja üle Atlandi tagasi Euroopasse, siis märksõnad «kodanike komiteed» ja «kongress» tulevad meile kõigile kindlasti väga tuttavad ette.

Euroopasse jõudis uudis kodanike omaalgatuslikust tegevusest tegelikult kohe. 1789. aasta Prantsusmaal sündis vabariik, ja koos sellega Citoyen , mis märkis õigustega kodanikke varasemate õigusteta alamate asemel.
Prantsuse kirjanikule Alexis de Tocqueville`ile võlgneme ka mõiste «kodanikuühiskond». See aadlisoost demokraat uuris põhjalikult põhja-ameeriklaste elu-olu ega suutnud jääda vaimustumata selle üle, kui efektiivselt toimis sealne ühiskond neis piirkondades, kuhu riigivõim polnud veel jõudnud, kus riiki veel polnudki olemas. Kõik toimis vabatahtlike seltside, seltsingute, ühenduste, talgute ja muu organiseeritud tegevuse kaudu.

See vaimustus elab siiani. Seoseid demokraatia tugevuse ja toimiva vabakonna vahel on uuritud sada aastat ja peaaegu on nende omavaheline seos kinnitust leidnud. Neist uuringuist kuulsaim on Harvardi teadlase Robert Putnami oma, mis tegeles 1970ndate aastate Itaalias võimu detsentralisatsiooni küsimustega.

Itaalia oli otsustanud muuta senist ülitsentraliseeritud prantsuslikku haldussüsteemi ja anda oluliselt rohkem pädevusi regioonidele. Selgus, et mõnes piirkonnas töötas reform suurepäraselt, teistes kohtades, enamasti lõunas, kukkus täiesti läbi, tuues kohati kaasa peaaegu anarhia. Putnami suurim ja meid huvitav avastus seisnes aga selles, et reform töötas tugeva vabakonnaga regioonides. Mujal tähendas keskvõimu rolli nõrgenemine aga juhtimise kvaliteedi olulist langust. Putnam järeldas oma raamatus «Making Democracy Work» ka seda, et demokraatia ei sõltu mitte ainult vabakonna olemasolust ja tugevusest, vaid ka selle ajaloost. Ehk et institutsionaalsetest reformidest ei piisa. Vaja on ka soodsat, ammu ette valmistatud pinnast.

Eestisse naastes võime täheldada, et meie vabakonna traditsioon on okupatsioonile vaatamata tegelikult väga tugev, oluliselt tugevam, kui paljudes teistes kommunismist vabanenud riikides. Seda traditsiooni ei õnnestunud murda, vabakonna vaimu ja lõimu õnnestus vedada üle kahe sugupõlve uue vabaduseni välja. Ma usun, et see seletab vähemalt osaliselt Eesti edu võrreldes paljude oma saatusekaaslastega.

Meie kogukondliku tegevuse alged on 18. sajandi vennastekoguduse liikumises ehk hernhuutluses. Vabakonna areng sai hoo sisse 19. sajandi teisel poolel. Laulupidu, üliõpilasorganisatsioonid, Vanemuise selts, Aleksandrikooli peakomitee – need näited kõnelevad sellest, et vabakondlik ühistegevus viib üldjuhul soovitud tulemuseni. Ja neid saab takistada vaid võimude vastutegevus, nagu mäletatavasti juhtuski Aleksandrikooliga.
Suurte algatuste kõrval ajasid võrseid kümned ja sajad väiksemad. Laulu- ja pasunakoorid, pritsimeeste ühingud ja teised.

Putnami kirjeldatud tegusa demokraatia eeltingimused olid järelikult Eestis loodud umbes 150 aastat tagasi ja mitte väiksemal määral kui need, millest vaimustus peaaegu samal ajal krahv de Tocqueville Ameerikas.

Olen varem ja mujal rääkinud sellest, et me võiksime ka Eesti riiki pidada üheks suureks kodanikualgatuseks. Meie riik sündis lipu all, mis pärines akadeemiliselt üliõpilasorganisatsioonilt. Mida muud kui kodanikualgatused olid Maapäev või Asutav Kogu? Me ka taastasime oma riigi lähtudes arusaamast, et kodanikud ja nende omand eksisteerivad järjepidevalt.

Erinevad võrdlevad uuringud kinnitavad, et Eesti on endiselt tugeva vabakondliku alusega riik. See alus on kohati ehk tugevamgi kui mõnes sellises riigis, mida pole kunagi okupeeritud.

See alus teebki meid tugevaks ja lubab hakkama saada kõige rängemate katsumustega. Seepärast tuleb seda alust hoida, kaitsta ja tugevdada ning kõiki vabakondlikke algatusi toetada ja soodustada. Ka siis, kui nende sisu avalikus diskussioonis mingil põhjusel, olgu teadmatuse või umbusu tõttu moondub.

Olgu siin käepäraseks näiteks mullune puhtalt kodanikualgatusena loodud «Talendid koju!», mida mingil mulle täiesti arusaamatul põhjusel on hakatud halvustama. Neli Eestisse tagasi elama ja tööle tulnud kodanikku otsustasid näidata kodanikujulgust, aidata oma riiki, Eesti ettevõtjaid ja Eesti vabakonda. Et nende eeskuju leiaks järgimist, otsustasid need neli kodanikku luua infoportaali «Talendid koju!»

See hea algatus tundus vajalik nii Eesti riigile kui ettevõtjatele. Me ju kõik tahame, et välismaal õppinud ja töötanud kodanikud rikastaksid oma oskuste ja kogemustega meie ühist elu. Et nad teeksid Eestit paremaks ja suuremaks. Me vist kõik tahame seda ega peaks seetõttu kodanikujulgust halvustama.

Samuti tuleb olla tähelepanelik kõikvõimalike vari- ja pseudovabakondade suhtes, mille kaudu soovitakse ajada võimu- või äriasju, mis ei käi kokku kodanikuühiskonna olemusega.

QUANGO, GONGO – te teate hästi, mis asjad peituvad nende akronüümide taha. Või PANGO ja MUNGO ehk parteide ja munitsipaalvõimuga seotud pseudovabakonnad.

Üks on selge: vabakonda ei saa organiseerida «ülalt». Kui me sellel juhtuda laseme, siis kaob vabakonna kui autoritaarsuse vastase parima kaitsesüsti mõjujõud.
Kodanike vabatahtlik organiseeritud tegevus on meie parim sisekaitse, tsiviilkaitse ning laiemas ja parimas mõttes totaalkaitse. Seepärast peamegi vabakondlikke algatusi toetama ja kaitsma.