Raivo Aeg: Tallinna hallid varjud

Raivo Aeg Foto: Mihkel Maripuu

Selleks, et pöörata Tallinnale ette uus ja puhas leht, on vaja end lahti tõugata minevikust ja teha seda kompromissitult, kirjutab riigikogu liige ning Isamaa ja Res Publica Liidu Tallinna linnapeakandidaat Raivo Aeg.

Transparency International teeb igal aastal koonduuringu, mis järjestab riigid korruptsiooni tajumise põhjal. 2016. aasta tulemuste põhjal on puhtaimad riigid Taani, Uus-Meremaa, Soome ja Rootsi. Eesti on 22. kohal, mis tähendab, et arenemisruumi jagub. Võrreldes lõunanaabritega võime olukorraga rahul olla – Leedu on 38. kohal ja Läti 44. kohal. Kas rahuldume sellega? Venemaa on pingereas alles 131. kohal 176-st. Aga meie unistus Põhjamaast?

Räägime Tallinna korruptsioonist, sest tulevad kohalikud valimised. Munitsipaalkorruptsiooni nagu ka iga teise korruptsiooniliigi puhul tuleb paraku tõdeda, et kõik algab ja lõpeb valitsemiskultuuriga. Politseiorganid suudavad ikkagi avastada vaid väikse osa korruptsioonijuhtumitest. Ka siin kehtib reegel – mida rohkem on korruptsiooni poliitikute seas, seda rohkem on ka korruptsioonijuhtumid levinud ametnike seas – härjad jälgivad, mida Jupiterid teevad.

Näiteks Hispaanias, kus poliitiline korruptsioon on olnud pikka aega suur probleem, pandi mõne aja eest trellide taha kohaliku omavalitsuse transpordikomisjoni liige, kelle magamistoa laest leiti peaaegu miljon eurot sularahas. Hiljem väitis ta uurijatele, et selle võisid sinna panna IKEA töötajad ja torumehed. Kohus mõistis ta süüdi rahapesus, kelmuses, altkäemaksuvõtmises ja maksupettuses.

Tallinna juhivad endised inimesed, kelle seos juba kohtu alla antud inimestega on tugev ja ilmne. See peab lõppema. Näiteks on meile läbipaistvuse mõttes suuresti teadmata, mis toimub Tallinna linna hankemajanduses. Kuivõrd aastaid on ametnikke kontrollinud needsamad poliitikud, kes on ise käitunud ebaseaduslikult ja kõlvatult, ei saa meil olla ses osas suuri illusioone. 

Keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo juht Mati Ombler on öelnud, et Eestis on enim levinud korruptsioonikuritegude vormiks munitsipaalkorruptsioon. Omavalitsuslik korruptsioon on väga suur probleem ka majanduse arengus.

Näiteks leidis 31 protsenti Tallinna ettevõtjatest, et korruptsioon takistab otseselt nende ettevõtlustegevust. Omavalitsustele heidetakse ette liiga aeglast otsustamist ja asjaajamist seoses detailplaneeringutega, mida seostatakse korruptsiooniga. Omavalitsuskorruptsiooni allikateks peetakse tegevuse läbipaistmatust, sisekontrollisüsteemi nõrkust, huvide konflikti riigihangetel ja omade soosimist tehingutes (Korruptsioonivastane strateegia aastateks 2013–2020).

Me oleme ise justkui ära harjunud, et Tallinna linna juhtimine on korruptiivne nähtus ja peame seda juba vaata et normaalsuseks. Seal ei ole midagi imestada sellepärast, et kõik korruptsiooniliigid, mis vähegi olemas on, on Tallinna linnas laialt levinud. Alustame näiteks altkäemaksust. Altkäemaksusüüdistusega on kohtu all hetkel Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja altkäemaksu eest on reaalset vanglakaristust kandnud Tallinna tegevlinnapea Taavi Aasa nõunik.

Ka väljapressimine on Tallinnas olnud paraku väga levinud korruptsioonivorm. Esimesena meenub Tallinna endise transpordiameti juhi tegevus, kes tegutses lähtudes põhimõttest, et kõike on võimalik lahendada, juhul kui temani liiguvad teatud hüved. Maakeeli öeldes on see klassikaline «katuse pakkumine».

Kolmandaks korruptsiooni levinud liigiks on isiklike või näiteks ka erakondlike kulude katmine avalikest eelarvetest. See on probleemne korruptsiooni alaliik ja seda selles mõttes, et ka avalikus teadvuses ei peeta seda sageli kuriteoks. Vahest lähtuvalt meie nõukaaja minevikust, kus avalike vahendite kuritarvitamist peeti sageli normaalseks, aga osalt ka seetõttu, et Tallinna puhul ei üllata see enam kedagi.

Omavalitsuskorruptsioonil on ka märksa peenemaid tahke nagu onupojapoliitika ja patronaažisüsteem. Just eetilisel tasemel saab siit asi alguse. Tallinna linna personalipoliitikas ei ole juba ammu aru saada, kas inimene on saanud ameti teenete eest parteile või on tegemist tegelikult ka vastavas valdkonnas pädeva inimesega.

Patronaažisüsteem ehk eesti keeles öeldes käsi-peseb-kätt-mudel on Tallinna linnas niivõrd juurdunud, et seda võetaksegi justkui normaalsusena. Ühed ehitusettevõtted kipuvad võitma järjepidevalt hankeid, üks hotell majutushankeid ja rühm ärimehi saab magusaid investeerimisvõimalusi seoses Tallinna koolidega.

Selleks, et pöörata Tallinnale ette uus ja puhas leht, on vaja end lahti tõugata minevikust ja teha seda kompromissitult. Kui Tallinna jäävad juhtima inimesed, kes on vahetult näinud pealt ja tõenäoliselt ka osalenud ebaeetilistes toimingutes, siis ei muutu tegelikult mitte midagi.

Tallinna linna juhtimine on vaja esmalt võimsa prožektoriga läbi valgustada ning on vaja põhjalikku auditit korruptsioonihõnguliste lepingute osas. Kõik kahtlane tuleb avalikustada. Ma ei hakkagi rääkima linnameedia korruptsiooni lõpetamisest, linna poodidest ja linna pankadest, mis on absurdi tipp. Maksimaalselt palju linna ettevõtteid tuleb erastada ja lasta turuprintsiipidel linnas tegelikult toimida.

Tasub ära märkimist, et rahvusvaheline korruptsioonivastane kogukond peab nähtust üha rohkem linlikuks nähtuseks ja üha rohkem kritiseeritakse korruptsioonitaju indeksit, mis mõõdab korruptsiooni riigiti. Globaalses mõõtmes koonduvad korruptsiooniriskid üha rohkem linnadesse, kus on valdav osa rahvastikust ja samal ajal märkimisväärne ressursside nappus. Samuti on linnad üha suurema surve all ehituslikus plaanis, mis tekitab järjekordselt suuri korruptsiooniriske.

Ka Tallinna on koondunud suur osa Eesti majandusest ja rikkusest, mis on paraku süvenev trend. Kui läheb läbi mitme globaalse surverühma lobi hakata mõõtma korruptsioonitaju linnade kaupa, mitte riigiti, siis võime end Tallinna kaudu leida õige pea väga mustast nimekirjast.

Ainuüksi mainega seotud argument nõuab, et peame pealinna korruptsiooni kiiresti kontrolli alla saama. Ma usun, et see on võimalik näiteks ka appi ja kasutusele võttes läbipaistvusmeetmeid tulenevalt meie digitaalvõimekusest. See puudutab eeskätt hankemajanduse läbivalgustamist, aga samuti ka seda, kuidas huvirühmadel on tagatud võrdne ligipääs suhtluseks otsustajatega.

Muidugi, jällegi on see ka kultuuriline küsimus ja ainult digitaalsete meetmetega siin midagi revolutsioonilist ära ei tee. Näiteks teame, et Kesk-Aasia naftariigid on suured digitaalühiskonna ülesehitajad just avalike teenuste osas, kuigi tegelikult teame, et see on ainult pelk fassaad varjamaks elu tegelikkust.

Sageli annab kõige paremini tegelikkust edasi huumor. «Ärapanija» paroodialaulus «Savisaare nimekiri» küsib Peeter Oja teatud nimede järel, kas see isik oli ikka korruptant või ei, ja tõdeb, et vahet ei ole. Tõepoolest, kogu süsteem on mäda ja vajab vahetust.