Veljo Ipits.

FOTO: Erakogu

Eelmise aasta sügisel allkirjastatud koalitsioonileppe üks olulisi punkte on majanduse elavdamine. Tõsi, majanduses ongi toimunud märgatav elavnemine ja viimased majandusnäitajad Eestis on head, kuid seda ei saa kuidagi lugeda praeguse valitsuse teeneks. Selle asemel on tänane valitsus kehtestanud uusi makse, tõstnud olemasolevaid, mis majanduse elavdamisele kaasa ei aita, kirjutab toiduliidu volikogu esimees Veljo Ipits.

Toiduainetööstus (sealhulgas joogitööstus) on üks olulisem haru Eesti töötlevas tööstuses, mis toodab ligi 15 protsenti kogu töötleva tööstuse toodangust ning annab olulise panuse üldisesse tööhõivesse. Seetõttu on toiduliit ka suure murega jälginud valitsuse samme maksupoliitika suunal, mis mõjutavad arusaamatul kombel enim just toidu- ja joogisektorit.

Intervjuus ajalehele Postimees kritiseerib majandus- ja taristuminister Kadri Simson ettevõtlusorganisatsioone, kes ei oska hinnata praeguse valitsuse edusamme euroopaliku ja ettevõtluseks sobiva keskkonna loomisel.

Jah, ei saa märkimata jätta, et on olnud otsuseid, mis väärivad tunnustust nagu majutusasutuste käibemaksu tõstmisest loobumine ning tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Kuid paraku on nende otsustega kaasnenud muude maksude tõstmine või uute kehtestamine, mille mõju nullib ära tulumaksuvaba miinimumi tõusu. Koalitsioonilepingu tegemise hetkel ilmselt ei olnud kellelgi ei aega ega tahtmist lõpuni läbi mõelda, kust lubadustele mõistlikke katteallikaid saadakse.

Eesti maksukoormus ületab juba praegu Euroopa Liidu keskmist. Kuna kõik maksud väljenduvad toodete lõpphinnas, siis suurenevad oluliselt tarbijate väljaminekud toidule. Ja gaasiaktsiis tõus ei suurenda ainult ettevõtete kulubaasi, vaid ka kodutarbijate kulutusi. Seega on küüniline lugeda suurimaks edusammuks tulumaksuvabamiinimumi tõstmist, kui samal ajal tõusevad tarbijate kulutused toidule ja eluasemele. See puudutab eriti valusalt just madalama sissetulekuga peresid.

Oleme korduvalt väljendanud, et magustatud jookide maksustamine ei kanna eesmärki motiveerida tööstusi suhkrusisaldust vähendama. Inimeste teadlikkuse tõusu tõttu on suhkrustatud jookide tarbimine vähenenud viimase viie aastaga peaaegu 30 protsenti ja see tendents on jätkuv, eriti kui sellega kaasneks ka riigipoolne teavitustöö tasakaalustatud toitumisest.

Muidugi on olemas populistlik soov omistada tulevikus toimuv langus ellukutsutud maksupoliitika tagajärjeks, kuid ka joogitootjad on vähendanud juba enam kui viimased viis aastat omal initsiatiivil suhkrusisaldust toodetes ja teevad seda jätkuvalt. Samuti on teiste riikide kogemus näidanud, et inimeste tervisenäitajad ei ole maksupoliitiliste meetmete tulemusel parenenud. Seega ei ole magustatud jookide maksustamine kuidagi õigustatud ning karistab põhjendamatult toidu- ja joogitööstust. Lisaks on ekslik nimetada seda limonaadimaksuks, sest maksu alla läheksid ju ka jogurti- ja piimajoogid.

Tõsiasi on see, et Eesti ettevõtted on oluliselt kaotamas konkurentsivõimet Lätile. Lätis alkoholi järel käies ostetakse sealt aina enam nii toidukaupu kui ka tangitakse kütust. Lõuna-Eestis suletakse ohtralt maapiirkondade poode, mis tekitab olulise regionaalpoliitilise probleemi ja süvendab ääremaastumist.

Tavapoodides tõstetakse Lõuna-Eestis toidu-ja esmatarbekaupade hindu, et katta alkoholimüügi olulisest langusest kaduvaid tulusid. Väiksemad kodumaised kange alkoholi tootjad lõpetavad kas tegevuse või Eestis tootmise, mille tagajärjel kaob 50 kuni paarsada töökohta. Kaasnevad laialdasemad majanduslikud mõjud teistele sektoritele nagu turism, jaekaubandus, hotelli- ja restoraniärid, mis kõik kaotavad konkurentsivõimes ning ettevõtlustuludes. Lätist ostetud alkohol tarbitakse Eestis ja võimalik kahju koormab siinset sotsiaalsüsteemi. On hämmastav, et praegune valitsus seda tõsiasja lihtsalt ignoreerib.

Tootjatelt kogutud andmete põhjal on juba esimesel poolaastal müüdud lõunapiirile ainuüksi alkoholi kokku 9,7 miljonit liitrit. Selle tulemusena on riigil jäänud saamata 24 miljonit eurot maksutulu (see arv sisaldab nii aktsiise kui ka käibemaksu). Tootjad prognoosivad, et sel aastal jääb saamata kokku umbes 68 miljonit eurot maksutulu. 2018. aastal piirikaubandusest tulenev saamata jääv maksutulu juba 150–170 miljoni euroni ning sellega saaks kolme aasta jooksul valmis ehitada neljarealise Tallinna-Tartu maantee. On kahju, et tänane valitsus neid numbreid tunnistada ei taha ega oma adekvaatset statistikat, mille põhjal otsuseid kujundada.

Kui minister räägib ettevõtjatele hea taristu loomisest, millega ilmselt mõeldakse Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ehitamist, kuid see otsus ja ettevalmistus tehti ära juba eelmise valitsuse ajal. Kas oleme tõesti nii rikkad, et loovutame oma maksuraha Lätti ja toetame sealset ehitustegevust?  

Tunnustame valitsusliikmeid, kes on meid laua taha kutsunud. Kahjuks on meie ettepanekutest arvestatud vaid vähestega või üldsegi mitte. Tekib mulje, et kohtumised ongi rohkem kohtumiste toimumise pärast, mitte mõlemaid osapooli rahuldava dialoogi ja mõistlike lahenduste otsimise vormis. See tendents on mobiliseerinud ettevõtlusorganisatsioone, kelle roll ongi ettevõtjate seisukohtade esindamine. Toiduliit pole siin olnud ainus. Meenutagem kasvõi 21 ettevõtlusorganisatsiooni pöördumist riigikogu erakondade poole...

Ei ole õige väide, et ettevõtjad huvitatud poolena on maksukoormuse tõstmise vastu ainsad võitlejad. Kahjuks on minister ja kogu valitsus jätnud tähelepanuta erapooletute majandusekspertide ja majandusanalüütikute isegi väga kriitilised seisukohad.

Toiduliidul ei ole omaette eesmärki valitsuse tegevust kritiseerida, ükskõik millistest erakondadest see siis koosneb. Meil oleks hea meel, kui ettevõtete ja valitsusliikmete vahel toimuks edasiviiv ja teineteisest lugupidav dialoog.

Usume ja loodame siiralt, et valitsuskoalitsioonis on inimesi, kes tunnevad ettevõtluskeskkonda ja aitavad langetada mõistlikke otsuseid. Senistest kohtumistest valitsusliikmetega on jäänud mulje, et meie arusaamad majanduse toimimisest on palju sarnasemad kui hetkel tehtavad poliitilised otsused.