Eve-Mai Valdna: autoga kooli minnes ohutult liiklema ei õpi

Eve-Mai Valdna Foto: Erakogu

Kuidas oma lapsele ohutut liiklemist õpetada, kirjutab maanteeameti ennetustöö ekspert Eve-Mai Valdna.

2016. aastal toimus jalakäijatega kokku 357 inimkannatanutega liiklusõnnetust, kus hukkus 22 ja sai vigastada 352 jalakäijat. Vigasaanutest 42 olid lapsed vanuses 7–13. Algkooliealistel lastel on risk jalakäijana õnnetusse sattuda kaks korda suurem kui vanematel koolilastel ja täiskasvanutel.

Lapsed on üldiselt ohutu liiklemise nõuetega kursis, kuid tihti ei ole neil jalakäijana piisavalt praktilist kogemust. Reegleid paneb unustama ka kiire elutempo, sõprade mõju ja kasvava trendina tähelepanu hajutavate seadmete kasutamine liikluses. Samuti ei ole laste otsustusprotsessi kiirus ja väiksematel lastel läheneva sõiduki kiiruse ja kauguse hindamise adekvaatsus vanuse tõttu samaväärne täiskasvanuga.

Laps vajab ohutuks liiklemiseks kogemusi

Jalakäijana on laste suurimad liiklusõnnetuse riskitegurid sõidutee ületamine reguleerimata ülekäigurajal või ristmikul ohutuses veendumata, foorinõuete rikkumine ning läheneva sõiduki kauguse ja sõidukiiruse vale hindamine. Lapsevanema õige eeskuju ja koos ohutu liiklemise harjutamine aitavad lapse kooliteed palju turvalisemaks muuta. Tihti aga ei mõelda sellele, et viies algkoolis lapsi pidevalt autoga kodust kooli ette ja koju tagasi, ei pruugi nad omandada küllalt jalakäijakogemusi.

Kui algklassides käiv laps liigub omapead vaid kindlal marsruudil kooli ja kodu vahel, siis 9–13-aastaste laste liikumisraadius laieneb ning üha sagedamini satuvad nad kohtadesse, kus pole varem viibinud. See paneb lapse olukorda, kus ta peab iseseisvalt õigeid otsuseid tegema hakkama ja leidma ohutuma liikumistrajektoori. Kogemused on siis olulised. Uutes olukordades on laps kas tavapärasest tähelepanelikum või vastupidi – soovides ohtlikust kohast kiiresti eemale saada, valib ta ümbrit­se­vaid ohte teadmata või märkamata ülekäiguraja asemel kiirema otsetee ning ületab sõiduteed pigem joostes.

Lapsi autoga kooli viies tuleb arvestada sellega, et suurimad ohutusprobleemid koolide ümbruses on seotud just tiheda liiklusega hommikuse koolituleku ajal, kus paljud poisid ja tüdrukud on sunnitud liiklema keset parklat autode vahel. Kui on vaja laps autoga kooli viia, tasuks leida koolist veidi eemal ohutu koht, kus ta saab sõidukist turvaliselt kõnniteepoolsest küljest väljuda. Mõni minut värskes õhus kõndimist aitab lapsel ka lõplikult üles ärgata.

Algkooliealiste laste puhul peab mõtlema ka sellele, et neil võib olla hirm hiljaks jääda – kui hommikuti minnakse kooli tihti koos vanemaga, siis huviringi minnes ei pruugi enam kõrval olla täiskasvanut, kes vajalikul hetkel jõu ja nõuga abiks on, ent ohutu liiklemise põhitõed kipuvad kiirustades ununema. Seetõttu tuleb lapse igapäevaseid käike planeerida väikese ajavaruga, et ta ei seaks end kiirustamise tõttu ohtu.

Lapsele on liikluses kõige keerulisem teeületamine

Enne kooliaasta algust on mõistlik käia lapse koolitee koos läbi, rääkida võimalikest ohtlikest kohtadest ja situatsioonidest ning valida ohutuimad kohad teeületuseks. Kui suve jooksul on liikluskord teeremondi käigus muutunud, siis tuleks läbi arutada, kuidas on uutes oludes kõige ohutum käituda, kuna laps ei pruugi ise märgata ega mõista liikluskorralduse muudatusi.

Jalakäija on vähekaitstud liikleja ning liiklusõnnetuse korral jääb ta alati kannatavaks pooleks. Seepärast on tähtis lapsele selgitada, et sõidukijuht ei saa sõidukit hetkega pidama, kuid tema jalakäijana saab enne sõidutee ületamist hetkeks peatuda, vaadata ja veenduda teeületuse ohutuses. See tähendab, et enne reguleerimata ülekäigurajal ehk sebral sõidutee ületamist on vaja kõigepealt hinnata läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, veenduda, et juht on jalakäijat märganud, ning anda juhile võimalus kiirust sujuvalt vähendada ja seisma jääda – ka siis, kui on kiire. 50 km/h sõidukiirusel on sõiduki peatumisteekond kuival asfaldil ligi 28 m, märjal 38 m ning lumisel 62 m. Seetõttu on «Peatu, vaata, veendu» põhimõtte järgimine tähtis ka reguleeritud ülekäigurajal, kus rohelise fooritule süttides tuleb jalakäijal kõigepealt veenduda, et kõik sõidukid on ikka peatunud.

Linnaliikluses kohtab sageli lapsi, kes jutuhoos ei märka enda ümber toimuvat. Oluline on, et sõidutee ületamisel kontrolliks laps tee ületamise ohutuse alati oma silmaga üle, mitte ei loodaks sõbrale.

Õpetades lapsele, mida teeületamisel tähele panna, tuleks end asetada tema olukorda ja vaadata ümbritsevat lapse silmade kõrguselt, et paremini tajuda tema nägemisvälja. Linnaliikluses võivad lapse jaoks ohuolukorra tekitada sõidutee äärde pargitud autod, piirded, postid või haljastus, mis varjavad nähtavust. Õuealal ja parklates liigeldes tuleb lapsi suunata tähele panema tagurdavaid sõidukeid.

Kui laps tavaliselt ühistransporti ei kasuta, võib probleeme tekitada ka ühistranspordist väljudes õige teeületuskoha valik. Lapsele on vaja õpetada, et ühistranspordist väljudes tuleb alati lasta bussil või trollil peatusest lahkuda ning alles siis, kui tee on mõlemas suunas hästi nähtav, võib vajadusel ületada sõidutee.

Nagu autoroolis, on ka jalakäijana liikluses mobiiltelefoni kasutamine ohtlik ja viib tähelepanu liikluses toimuvalt kõrvale. Pahatihti seavad lapsevanemad lapsi aga ise ohtlikku olukorda, kui helistavad neile ajal, mil laps viibib liikluses. Selleks et kontrollida, kas laps jõudis sihtkohta, on kõige mõistlikum kokku leppida kindlad helistamise ajad: näiteks koolist lahkudes või koju jõudes, nii et laps ei peaks mobiiliga keset liiklust suhtlema. Kõrvaklappide kasutamine jalakäijana tuleks aga välistada, sest jalakäijale on ümbruses toimuva kuulmine äärmiselt oluline.

Ohutut liiklemist!