Rein Taagepera: kas muukeelset Eestit tahtsimegi?

Rein Taagepera Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Kui Eesti Vabariik oma sajanda sünnipäevani jõudis, oli siire muukeelsusele juba alanud. Vene keel ei läinud läbi, lükka nii palju kui tahad. Kas inglise keel läheb läbi, lükka nii vähe kui tahad?

Okupatsiooni 39. aastal otsustas Moskva, et lasteaiad Eestis peavad poole päevast tarvitama «teist emakeelt». Et kui kasvatajad räägivad vene keelt, küll siis varsti ka lapsed. Valest otsast alustasid. Nüüd on pigem nii, et kui lapsed räägivad inglise keelt, küll siis varsti ka kasvatajad. Vaesel Moskval muidugi polnud nutitelefone. Ilma selleta lastel keelt välja ei vaheta.

Kas tekib püsiv tasakaal kahe keele vahel? Et siin peatub inglise keel ja algab eesti keel? Luksemburgis on seesugune tasakaal paar sajandit püsinud prantsuse keele vahel avalikkuses ja letseburgi vahel isekeskis. Võibolla on mingeid nippe õppida neilt kauaaegseilt väliseestlasilt, kes on suutnud pere ringis eesti keelt hoida. Räägin väikese loo.

Laps räägib sõbraga. Enne eesti keeles, siis läheb üle inglise keelele.

Ema ütleb: «Räägi eesti keeles.» Laps küsib: «Miks?» Tuttav väliseesti värk. Kus ja millal mina seda kuulsin? Esimest korda kuulsin seda Torontos 60 aasta eest. Viimati kuulsin seda Tartus. Otse Emajõel. Nutitelefon mängis oma osa. Kas Tartu avardub Torontoks? Ei tea.

Torontos levis inglise keel rohkem lastelt vanemaile kui vastupidi. Nüüd hakkab sama olema Eestis. Võõrsil püsis eesti keel rohkem neis peredes, kes teadvustasid, et teine keel imbub koju koolist, tänavalt ning telerist, ja arendasid kodukeelt seda rohkem. Keel püsis vähem neis peredes, kus vanemad arvasid, et eesti keel on sisse sündinud, ega kandnud hoolt. Kuidas hoolt kanda?

Kuidas kasvatada lapsed välismaal inimeseks ja eestlaseks? Põhijooned on hämmastavalt sarnased. Mõlemad sihid vajavad kontakti vanemate ja laste vahel. Kui laste inimeseks kasvatamine on ohus, siis annab välismaal kasuliku signaali see, kui lapsed kodus hakkavad rääkima teist keelt. «Kodumaal elades kontakti kadumist ei tarvitse märgata, kuni on hilja» – nii kirjutasin 40 aasta eest eest pagulastele. Nüüd hakkab kogu Eestist saama Välis-Eesti.

Millele rõhku panna? Peamine on, et vanemad püüavad lastega rääkida ja nende juttu ka kuulata. Lastega asju arutada. Ja ette lugeda – ka täiskasvanuile mõeldud jutte, siis kui lapsed juba ise lugeda oskavad. Rääkida lähiminevikust, mida vanemad on ise läbi elanud. Anda tunnetust, et isendina oleme tugevamad, kui tajume end osana möödunud ja tulevate sugupõlvede reas. Nutitelefoni ajastul on see raskem, aga ega see ka paguluses hõlbus olnud.

Eesti keel on pühapäevastumas, nii nagu varem Välis-Eestis, loovutades argipäeva teisele keelele. Ma ei väida, et eesti keelt peab hoidma. Kui teadlikult soovitakse üle minna teisele keelele, mis siis ikka? Aga sant on, kui noorest peast tembu ära teed ja vanemast peast valusalt kahetsed. Et lasksid minna millelgi, mis oli nii südame lähedal, et seda ei märganudki. Kui avastad, et «Mu kodumaa on Pilv» polegi hubasem kui «Mu kodumaa on Nõukogude Liit».