Peeter Järvelaid: tulemas on vakuste aeg

Peeter Järvelaid Foto: Heiki Laan

Eesti uus halduskorraldus eeldab ka halduskeele reformi, miks siis ei võiks uuesti kätte jõuda vakuste, linnusepiirkondade ja kihelkondade aeg, kirjutab õigusteadlane ja ajaloolane Peeter Järvelaid.

Kui prooviks vaid teema paremaks mõistmiseks üle vaadata mõningad olulisemad mõisted, mis meile vajalikud selleks, et rääkida kohalikest omavalitsustest ja omavalitsusreformist. Esimene mõiste, mille sisu üle tasuks mõelda, on – omavalitsus.

Kui tavakodanik kuuleb eesti keeles sõna «omavalitsus», siis mõtleb ta oma vaimusilmas nendele valdadele, mis eksisteerisid meie riigi sünni ajal. Kõige olulisem selles mõistes on sõna OMA.

Omavalitsused nii maal kui linnas toetusid ajaloos kinnisvaraomanikele, kes olid valmis isiklikult panustama. Seega ajaloos on vallad, alevikud ja linnad kogukonnad, kes oma arengu jaoks lootsid eelkõige oma kinnisvaraomanikele ja nende makstud maksudele.

Valdade mõistest erinevatel ajaperioodidel

Seaduste puhul kasutavad juristid vahel mõistet, et mõni seadus paraku juba «sündis surnud seadusena» või siis ajapikku elumuutus tõi kaasa teatud seaduse ammendumise. Sõnal «vald» on eesti keeles olnud väga oluline tähendus, sest sellega on seotud meie ajaloo jaoks väga olulised arengud. Kuid me oskame ette kujutada, et kunagisi mõisavaldasid ja siis 19. sajandi teise poole valdasid ei saa nimetada üheks ja samaks vallaks.

Konstantin Pätsi ja ta mõttekaaslaste reformid, mille eesmärgiks pidi saama madalama astme omavalitsus, mis oleks «kõige mugavam riigi keskvõimule riigi juhtimisel» polnud enam see omanikekeskne vald, mida me ehk hinges tahaksime näha ja mis eksisteeris kõige ilusamal kujul ehk vahetult enne Eesti Vabariigi sündi. 1990. aastatel oli arusaadav, et eksisteerinud külanõukogud said endale uuesti valla nimed, aga need vallad olid erinevad nii oma ajaloo mõistes kui ka majandusliku võimekuse mõttes

Paraku omandireformi tulemusena taastusid meil küll omanikud, aga just maal ei kukkunud välja sellise elu taastamine, mis oleks andnud maaomanikele majandusliku võimekuse, mis oleks andnud võimaluse taastada maaomanike maksudele toetuva valla. On isegi veidi imelik mõelda sõnale «majanduskeskkond», kui süveneda näiteks praeguse kõrgeima keskmise palgaga Viimsi valla tänase rikkuse loomisele alates Teise maailmasõja järgsest ajast alates.

Stiimulite ja võimaluste süsteem, kus valdade alal tegutsevad ettevõtjad sooviks ja saaks valla arengusse investeerida, see oleks üks teema, mida tasuks tõesti avatult arutada. Praegu on kõlanud aga ettepanekuid, et momendil jälle muutusi üle elavaid valdasid tasuks ehk tõesti kuidagi teisiti nimetada, mis ehk vastaks enam nende tegelikule loomusele.

Praeguseks on siin juba välja pakutud mitmeid uusi ja vanu nimesid nagu kund, kärgla ja hald. Aga lugedes meie arheoloogide uuema aja uurimusi, tahaks a. D. 2017 reformi poolt loodavaid riiklikke üksusi nimetada pigem – vakusteks.  

Uus reformijärgne vald sarnaneb vakusega

2007. aastal ilmunud ülevaates «Baltimaade pronksi- ja rauaaeg» (1800 eKr – 1200 pKr) väidab akadeemik Valter Lang, et pole põhjust kahelda, meil enam keskajast tuntud vakupiirkonnad ulatuvad tegelikult meie alal juba muinasaega. Vakus oli maakasutusest välja kasvanud maksustus- ja ilmselt haldusühikki.

Vakus kui vallutajatele sobiv maksuinstitutsioon võeti 13. sajandil üle ning seda kasutati jätkuvalt sellisena 16.–17. Sajandini, sest makse oli saagikoristuse järel parem loovutada peo tingimustes, kui oleks olnud seda teha formaalselt maksude osa maksukogujale üleandmisel. Tuleb tunnistada, et ka 21. sajandil Eesti Vabariigis meenutavad meie uued suurvallad seega pigem maksupiirkondi ja ehk riikliku sotsiaalpoliitika teostamise madalaimat tasandit.

Tasuks mõelda ka linnusepiirkondade taastamisele

Valter Lang loeb linnusepiirkondi (suuri linnuseid nimetati ka maalinnadeks) väga oluliseks. Probleem vaid selles, et ajaloost on enam teada liivlaste kohta, et nende aladel 13. sajandil osa linnusepiirkondi vahetas vaid omanikku (vasalli) ja et veel 14. sajandil osa linnusepiirkondi kuulus ikka veel kohalikku päritolu vasallidele. Linnusepiirkondadest teame me vähem seetõttu, et ristisõja käigus hävitati suur osa linnustest.

Haldusreformi(de) käigus on räägitud kaitse- ja sise-julgeolekusüsteemi optimeerimisest. Meie kogemus suure impeeriumi raames oli sõjaväeringkondadega. Venemaal on need praegugi üliolulised struktuurid. Haldusreformi tehes oleks ehk otstarbekas võtta meilgi kasutusele vana termin linnusepiirkond. Sellisteks linnusepiirkondadeks võiks olla Tallinn, Tapa, Võru ja Jõhvi.

Kihelkonnad peavad leidma koha riigi struktuuris

Haldusreformi vaimsed juhid on väitnud, et kuigi maakonnad «kaovad», need samas «nagu ei kaoks». Paraku kõik, mida me enam ei kasuta, kattub ajaloos minevikutolmuga.

Olles veidi nõu pidanud Eesti Rahva Muuseumi ekspertidega, tundub just kihelkondadel meie kultuurilise identiteedi hoidmisel (ka riigikultuuri ning kohaliku identiteedi) olema kõige suurem võimalik potentsiaal. Tore, kui vakuse-piirkonnad koos sinna loodavate struktuuridega toetaksid kihelkondade funktsioone, et võiks tekkida sünergia.

Haldusüksused ja asustusüksused

Haldusreformi käigus poliitikud rõhutavad: olulisim on, et «riigi teenus ei peaks kohapeal halvenema». Seega tekib tunne, et polegi ehk tegemist kohaliku omavalitsuse reformiga, vaid ühe asereformiga, mis peaks kuidagi riigi keskvõimu ülesannete täitmist kergendama.

Seetõttu tahaks pakkuda mõtteeksperimendi, et kui reformi käigus kaob üks haldusjaotuse tasand – maakond, siis ei juhtuks ehk midagi, kui kaoks siis ka vald. Viimase asendaks mingi struktuuriüksus – vakus. Seoses sellega pole mõtet arendada mõtet osalinnadest, osaalevitest, osavaldadest.

Kohaliku inimese jaoks palju selgem, sest ta elab külas (ja olgu selle organiseerumise vormiks külaselts), või elab ta alevikus (mille elu saab samuti korraldada aleviseltsi kaudu), ja linnad on meil tegelikult nii väiksed, et vaid pealinnas oleks ehk otstarbekas elustada mõned linna piirkonnad, millel olemas suurem identiteet ja mis võiks omada oma tegevuse läbiviimiseks struktuuri).

Pole ju kahtlust, et iga Nõmme elanik teab täpselt, millist identiteeti ta soovib. Samuti on oma selge identiteet olemas Pirita elanikel ja samuti teab Lasnamäe elanik, et nende linnaosa on elanike arvult suurem kui ülikoolilinn Tartu või suvepealinn Pärnu või meie tööstuslinn Narva. Vahel lähevad arengud ise paika, kuigi meil on ehk pikalt puudunud julgus teha mingeid väga otsustavaid samme.

Kui poliitikud on juba kaks aastakümmet käinud ümber haldusreformi teema, julgemata midagi muuta, aga samas teadvustades, et midagi ju tuleks muuta, muidu ei saa manifesteerida, et meil oleks saadud riigis hakkama mingi «suurema» reformiga. Nüüd siis lõpuks on valik langenud ja reformi suurimaks kõigile nähtavaks tulemuseks peaks saama maakondade «kaotamine» ja maavalitsuste likvideerimine.

Kuigi meil on ajaloolasi, kes ütlevad, et looduses 21. sajandil on suuremate muinas-maakondade piirid kosmosepiltidel nähtavad. Tänane optimistlik vaade – külad, alevikud ja linnad meil säiliksid ja e-riigina võiks sellest küllalt olla. Meil võiks lauasahtlis olla projektid: näiteks Tallinna ideaalseks pealinnaks muutmiseks (Helsingi-Tallinna Soome-Eesti kaksikpealinna plaan) või väga täisminimalistlik (500 000 eestlase) Eesti Vabariigi pealinna plaan täisprojektina.

* Peeter Järvelaid (1957) on eesti õigusteadlane ja ajaloolane, Tartu Ülikooli (1992–1997) ja Akadeemia Nord (1997. aastast) õigusajaloo professor, 2010–2016 Tallinna Ülikooli professor, alates 2016 samas dotsent.