Taavi Minnik: hullumaja põleb

Filmist Kaukaasia vang Foto: Kuvatõmmis

Elades Eestis võib ikka ja jälle täheldada huvitavat fenomeni. Homse päeva asemel on jälle eilne või parema õnne korral tänane. Arvad, et selline jama võiks olla vaid idanaabri juures, aga tutkit. Meie maa poliitikud ja helgemad pead vaidlevad tuliselt vapside, kommunismi inimnäolisuse, Pätsi isiku, metsavendade, 9. mai ja muu sarnase üle. Mõneks ajaks asjaosalised rahunevad, et siis aasta pärast või natuke hiljem jälle surnuid puudutava ja ajaloo prügimäel leiduva menetlemisega otsast pihta hakata.

Tegelikult on kommunism, vapsid, Päts ja muu sarnane kõik üks ja see sama hullumaja koridor. Ühed palatid asuvad lihtsalt paremat kätt ja teised vasakut kätt ning nende vahel seerivad klaasistunud silmadega halattides tüübid, kes üritavad midagi pomiseda Pätsist, vapsidest, punastest või roosadest, mõni ka islamimigratsioonist, homodest ja Putinist. Kuidas keegi. Need on, nagu need inimesed, keda võis rohkelt 1990ndatel tänava peal kohata ja kes seal kõva häälega iseendaga dialoogi pidasid. Hullumaja koridoris on nad kõik kompaktselt koos, kuid dialoog õnnestub paraku vaid iseendaga.

Nii võib ju kokku võtta ka seal lahvatanud diskussiooni kommunismi üle, mis polegi niivõrd dialoog, vaid hulk üheaegselt peetavaid monolooge. Mis mõte on üldse ümber veenda ajaloo prügimäe elanikke –sest kommunismiidee ju sinna kuulub- või kalmistu patrioote, sest kuidas muudmoodi nimetada end nõukogude või muude kommunistlike režiimide patriootideks lugejaid. Nõukogude Liit on ammu surnuaial, järelikult on selle austajate näol tegemist surnuaia kummardajatega ning nende koht ka seal.

Neid tegelasi ei ole tarvis ümber veenda, vaid neile on tarvis üks korda aastas, täpsemalt 23. augustil ehk nende professionaalsel pühal (sama moodi oli ju kaevurite päev augustis, metallurgide juulis, autojuhi päev oktoobris jne.) õnne soovida ja kimbuke punaseid nelke kinkida.

Tegemist on puhtalt küsimusega usus. Inimpsüühika on selline, et nõustub sellega, mis langeb kokku nende seisukohaga. Vaateid, mis on vastuolus meie omadega, me ignoreerime või tormame tõestama nende ekslikust, samas kui usk meie vaadete õigsuses ainult tugevneb. Võõras vaatenurk saab mõju avaldada meie vaadetele vaid juhul kui eksisteerib ühisosa ja nad tunduvad meile seetõttu vastuvõetavatena. Kellegi vaadete kritiseerimine on selle inimese jaoks võrdne, aga atentaadiga tema identiteedile. Ise me näeme endid ikka teistest õilsamate ja nutikamate Buratinodena ning seepärast leiab ükskõik kes meist oma ekslikule sammule või vigasele seisukohale vabanduse.

No mõelge kas või sellele kuidas õnnestus patsientide ümberveenmine, kes väidavad, et maakera olla lapik? Iseenesest võiks nende ette laotada Mont Blanci kõrguse hunniku NASA ülesvõtteid, talitada nad käe kõrval observatooriumi ja muuseumi ning asi vask. Aga taas on küsimus usus, mitte faktides või loogikas. Viimast ärge üldse otsige - see kõik on 100% usu küsimus.