Ei sõjaline ega ka rahumeelne lahendus pole toonud tuumariigiks pürgivat stalinistlikku Põhja-Koread rajalt maha, selmet tuleks nüüd mõelda, kuidas murendada sealset režiimi seestpoolt, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.
Erki Loigom: Põhja-Korea eesotsas Paksu Poisiga on noppinud punktivõidu (3)
Arengutes Põhja-Korea ümber on vajalik ümber hinnata mõningad aastakümneid püsinud eelarvamused, mis takistavad edukalt tegelemast peamise eesmärgiga Korea poolsaarel – rahu saavutamisega.
Põhja-Korea tuuma- ja raketivõimekus on tõsiasi. Varasemalt pidevalt ebaõnnestumistega lõppenud keskmaarakettide katsetused on jõudnud arengujärku, kus lausa mandritevahelised ja tõenäoliselt tuumalõhkepäid kanda suutvad raketid lendavad oodatud kaugustele.
Ameerika Ühendriikide lärmakas retoorika ohust nende mandriosale on siinkohal kolmandajärguline. Tõelises ohus elavad naabrid Jaapan ja Lõuna-Korea. Oleme just näha saanud, et Jaapan ei suuda ohule peale ruuporite undamise otsustavalt reageerida. Lõuna-Koreal on veel vähem aega võimaliku rünnaku korral mistahes relvadega põhja poolt.
Kui Donald Trump mainis 2016. aasta sügisel enne ametisse astumist, et Põhja-Korea raketid ei hakka mandreid ületama niipea, siis ometi on see nüüdseks juhtunud. Sarnast kõhklust kohtab hetkel Põhja-Korea võimekuse kohta kruvida nende selgelt edukate rakettide ninadesse massihävitus- või keemiarelv. Selle skepsise peaks unustama ja arvestama, et paariariigi raketiprogrammi areng on lähikuude kaugusel taoliste katsetuste sooritamisest. Ilmselt sellega siiski maailma kaitsepoliitikat kujundavates mõttekodades juba arvestatakse.
Tuleb pöörata rohkem tähelepanu
Põhja-Korea sõjaväge peetakse maailma suurimaks vanarauast armeeks. See on küll tõde, aga jälgides kommunistliku riigi juhi Kim Jong-uni sihikindlat toimetamist ja eesmärki eelisarendada massihävitusrelvi, ei pruugi tal olla vajadust uuendada seda uunikumidest koosnevat jõudu.
Kuigi asjatundjate hinnangul lennutatakse hetkel iga raketiga taevasse vähemalt liha ja riisiga söögikorra jagu raha kogu Põhja-Korea elanikkonna kohta, on see siiski odavaim viis enda kaitsevõime tõsiseltvõetavuse tagamiseks.
Samuti tuleb arvestada tõsiasjaga, et Korea rahvaarmeel on olemas tõeliselt ohtlik keemiarelvaarsenal, mida ka eksporditakse. Oletused keemiarelvaalasest koostööst Süüriaga on leidnud tõestust. Lisaks stalinistliku Korea kõrgete ametnike külaskäikudele Damaskusesse on kinnipeetud keemiarelva tootmiseks mõeldud laevasaadetisi.
Siit edasi tuleb enam hakata pöörama tähelepanu asjaolule, et tugevate sanktsioonide tõttu otsib Pyongyang üha enam kliente oma raketitehnoloogiale, keemiarelvadele ja tavarelvastusele ning selline režiim ei küsi ostja eesmärkide kohta ülearu küsimusi.
Iraani tuumaleppe ja taaselustatud raketiprogrammi valguses on rohkem kui kunagi varem küsimuse all Pyongyangi ja Teherani koostöö neis küsimustes. Põhja-Korea kõrgeid ametnikke näeb aina enam Teheranis, kus küll väidetavalt käiakse uue saatkonna ehitust inspekteerimas ning teaduse- ja tehnoloogiaalaseid koostöölepinguid sõlmimas, kuid millegipärast hakkasid Põhja-Korea raketid Hwasong ja Taepodong edukalt lendama just pärast väidetava koostöö taaselustamist Iraaniga.
Iraan on tuntud tahkel kütusel töötavate raketimootorite arendajana ja nüüd on sellised tõukamas ka Põhja-Korea rakette. Lisaks näevad raketid Nodong ja Shabab3 kuidagi liiga sarnased välja.
Iraani ja Põhja-Korea koostöö neil teemadel ulatub Iraani-Iraagi sõtta, kus Iraan meeleheitel tugeva Iraagi vastu pöördus just Põhja-Korea poole, kes selleks ajaks oli suutnud Vene päritolu Scud-raketid kopeerida ja osutus oluliseks relvatarnijaks islamivabariigile. Kokku on Põhja-Korea päritoluga relvastust tuvastatud ligi neljakümnes konfliktis viimase poole sajandi jooksul.
Varimajanduse osa kasvab
Põhja-Koread survestatakse praegu ajaloo tugevaimate sanktsioonidega. Siinkohal tuleb aga pigem olla nõus Hiina ja Venemaa seisukohtadega, kelle sõnul sanktsioonid probleemi lõplikult ei lahenda.
Põhja-Korea majanduses on niivõrd oluline osakaal varimajandusel, et ametliku majanduse pitsitamisest jääb väheks. Selge on, et ligi kolmandiku ametliku majanduse pressimisest (just nii suureks hinnatakse viimaste maavarasid ja kalatööstuse toodangu eksporti reguleerivate piirangute mõju Põhja-Koreale) loodetav kahju režiimile on küll tuntav, kuid ainus, mida sellest oodata, on kõikvõimalike illegaalsete ekspordiartiklite osakaalu kasv.
Juba on signaale, et seni suuresti sõjaväe kontrolli all toimetanud kalatööstus sunnitakse tootma enam narkootikume, lennufirma AirKoryo toodab ka eksporditavat alkoholi ja nii edasi. Mereannid on aga olnud oluline tuluallikas armeele ja riigile juba aastakümneid.
Samuti ei kutsu Pyongyang tavapäraselt koju piiri taga sisuliselt orjadena töötavaid kodanikke, vaid sunnib neid otsima mistahes võimalusi oma tööhõive säilitamiseks. Ligi viiskümmend tuhat töötajat Venemaal, Hiinas, Pärsia lahe riikides ja Aafrikas toodavad riigile tulu üle 2,53 miljardi euro aastas. Sanktsioonid keelavad riikidel põhjakorealastest töötajate arvu suurendamise. Küll aga on see pragmaatiliselt vastumeelne Hiina ettevõtjatele Korea poolsaare lähistel, kus on kümneid ettevõtteid, milles töölistena töötavad enamikus just odavad põhjakorealased.
Taasühinenud Korea tekitaks Hiinale muret
Hiina pühendumist ja rolli peetakse Põhja-Korea olemasolus määravaks. Nii ongi. Aeg on lõplikult mõista ka maailma liidritel, et Hiina huvi on endiselt Põhja-Korea kui puhvertsooni säilitamine.
Ühelt poolt kardetakse miljoneid võimalikke põgenikke Kirde-Hiinas, aga tegelik ja pikaajaline hirm võimsa konkurendi tekkimises ühinenud Korea näol on esmane. Aasias ei tehta plaane viisaastakuteks, seal vaadatakse ette 50 aastat. Nii palju aga ei kuluks, kui kaks Koread liitudes taas kord jalad alla saaks ja asuks murendama Hiina pikaajalisi majanduslikke eesmärke.
Moskva roll praeguses konfliktis on väheoluline, kuid hetkel naudib Venemaa Kaug-Ida Põhja-Koreale määratud sanktsioonide valguses hüppelist majandusedu. See väljendub peamiselt antratsiidi tarnetes Hiinale, kes alates märtsist pole Põhja-Koreast ametlikel andmetel ostnud kuupmeetritki vajalikku maavara. Hiina survestamisest Põhja-Korea küsimuse lahendamises erilist edu loota ei ole. Kaotada aga võimaliku majandussõja valguses enam kui küll. Valikud on keerulised.
Silme ees Gaddafi saatus
Tihti kuuleme arutelusid, et klikk Põhja-Koreas viib niivõrd ulatuslikke raketikatsetusi läbi paremate tingimuste kauplemiseks läbirääkimistel. Aga millistel? Läbirääkimised mistahes formaadis on alati (!) läbi kukkunud.
Esiteks on Põhja-Korea kõiki lubadusi murdnud, kuid nüüdseks on Kim Jong-uni režiimile saanud selgemast selgemaks, et läbirääkimistel antud sõrmed võivad viia kiirele käe maharaiumisele ehk võimu kokkuvarisemisele.
Kui senini oli Kim Jong-ilil silme ees vaid Rumeenia endise pikaaegse juhi Nicolae Ceaușescu kokkuvajuv verine keha, siis Kim Jong-un teab, mis võib juhtuda pärast läbirääkimisi ja seda Liibüa eksdiktaator Muammar Gaddaffi näitel.
On selge,et Kimide režiim on pidamas maailma suurimat vanglat ja selle kontol on ajaloo jooksul miljoneid hukkunuid ning seeläbi on võimusäilitamine Kim Jong-uni ja tema lähikonna ning riigi uuseliidi jaoks elu ja surma küsimus.
Kogu tuuma- ja raketiprogrammi valguses ei tohiks unustada Põhja-Korea inimõiguste olukorda, mis Kim Jong-uni perioodil sisuliselt kuidagi paranenud ei ole.
Punktivõit Põhja-Koreale
Sõjaline lahendus ei ole vaatamata erakordsetele pingetele endiselt päevakorras. Samuti on Lõuna-Korea uus ning rahumeelset suhtlust ja koostööd lootnud president Moon Jae-in sunnitud tõdema, et tema eesmärgid on läbi kukkunud.
Tuumariik Põhja-Korea on tõsiasi. Kõik meetodid, mis aitavad pingeid maandada, Kim Jong-uni toetust siseriiklikult aegalselt murendada, põhjakorealaste teadvust oma režiimi olemusest laiendada, on teretulnud.
Maailma strateegid võiks eelpooltoodud tõdemused võtta edaspidise Põhja-Korea ohjeldamise poliitika alusteks. Hetkel on punktivõidu nokkinud Kuri-Korea ja Paks Poiss ning muu maailm elab aastakümneid rahu toonud dogmades.