Aarne Mäe: miks Mona Lisa naeratab? (1)

Aarne Mäe
, Virumaa Teataja peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aarne Mäe.
Aarne Mäe. Foto: Erakogu

Tõenäoliselt pole maailmas inimest, kes ei oleks näinud Kuuba rahvuskangelase Che Guevara ikooniliseks muutunud postrit, mis kaunistab vabaduse saarel tänaseni nii majaseinu kui ka mütse, särke ja välgumihkleid. See punase viisnurgaga baretti kandva revolutsionääri plakat on üks enim levinud portreesid, mis praeguseks omandanud märgilise tähenduse mitte ainult kommunismikummardajate hulgas. Sel on umbes samasugune kultuslik varjund nagu Lenini profiilil nõukogudeaegsel diplomil või Andy Warholi kujutatud Marilyn Monroel.

Kujutavas kunstis on klassikaline portree üks raskemaid, aga mõnes mõttes ka igavamaid žanre. Samas käib ühte ajaloo kuulsamat maali, Leonardo da Vinci viissada aastat tagasi loodud «Mona Lisat» igal aastal vaatamas mitu miljonit inimest, et seejuures arutada, miks ta ikkagi naeratab ja keda tegelikult pildil on kujutatud.

Enne kohalikke valimisi on ka meie tänavatele ilmunud taas naeratavad portreed. Neil, tõsi küll, on enamasti nimi all ja vähemalt kohalike jaoks teada, kellega täpselt tegu. Kuid mõnikord tekib kahtlus.

Kunagist Nõukogude riigijuhti Mihhail Gorbatšovi retušeeriti nii, et tema laubal poleks mingil juhul näha seda iseloomulikku pirakat sünnimärki. Nüüd on arvutitöötlus ja fotoprogrammid hoopis teisel tasemel ning tuunimisega minnakse kohati nii kaugele, et kujutatav isik ei vasta enam ühestki otsast originaalile või halvimal juhul omandab groteskse kuju. 

Näiteks Rakveres on üks erakond pannud üles plakati, kus kujutatud tuntud veteranpoliitikut. Kuigi see muhe mees on linlastele igati tuttav, jääb mõnigi reklaamtulba ette pikemalt mõtisklema, et miski on sellel pildil justkui valesti. Aga mis?

Nagu iluoperatsioonidel, võib ka siin asi käest ära kiskuda, kuigi appi tõttab moodne tehnika. Valimisreklaamil on mõnigi kandidaat kaotanud nii kortsud kui ka kilod. Kuid ta ei mõju seejärel enam usutavalt. 

Asi ei puuduta ainult välimust. Teinekord tundub, et plakatisse ongi kavalad copywriter'id sisse kodeerinud vea, et sellest rohkem räägitaks. Siin meenub värske näide koolipapa Sultsi ja tema «kiillausega».

Kuna praegusel keerulisel ajal otsivad inimesed abi esoteerikast, siis passib siia lõppu lisada üks lõik sellest valdkonnast.

Nimelt usuvad esoteerikud, et iga portree kannab kolme tüüpi energiat: esimese energiatasandi loob sellel kujutatud isik, teise lisab kunstnik ning kolmanda tasandi pildi eelmised omanikud. Kõik koos moodustavad portree aura, mis portree vaatajat mõjutab. Veel on lisatud, et portree puhul pole tegemist pelgalt sisustuselemendi, vaid omamoodi pereliikmega, kes kujundab su saatust ja meeleolu.

Valimiste eel tahavad kõik need näod meie saatust kujundada. Mitte ainult pere-, vaid terve kogukonna oma. Nad naeratavad avalalt, mitte nagu Mona Lisa, ja nad peavad meis äratama usaldust. Valija siis otsustagu, kas ta langetab valiku selle näolapi või hoopis muude tegurite järgi.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles