FOTO: Urmas Nemvalts

Ühekohalise arvuga (millisega neist, sõltub juba poliitilisest maailmavaatest) tööpuudust peetakse turumajanduses üldiselt paratamatuks, mõne hinnangu kohaselt lausa vajalikuks, et tööturul nõudmise ja pakkumise tasakaal säiliks. Siiski, üksikisiku tasandil tähendab töötus alati suuri probleeme ning «tervislikust» numbrist ülespoole kerkides on töötus ühiskonnale koorem ja oluline kaotus ühekorraga.


Ent mis siis, kui töötus ei tähenda inimesele enam probleemi? Kui sellest saab eluviis? See ongi suurim oht, mida kätkeb endas noorte, 15–19-aastaste tööpuudus, mis praeguseks on juba üle 60 protsendi künnise. Siinjuures olgu lisatud, et tegemist on mitteõppivate noortega. Tavaarusaama kohaselt peaks ju selles vanuses inimene veel koolipingis püsima ja tööturule ei tohiks tal asja ollagi.

Soovimata luua kujutelma töötamisest kui vaid pangalaenu orjusest, ei saa siiski mööda vaadata faktist, et sissetulek, soov väljakujunenud elustandardit (kuigi vahel ka allapoole kohendades) jätkata, on oluline motivatsioon, mis enamikul inimestest ei lase tööturult kõrvale jääda.

Ent noorel, kes ei õpi ega tööta, ei kujune välja mingit isiklikku «standardit», lühiajaline tööelu majandusbuumi kõrgajal seda kindlasti kujundada ei jõua. «Pangalaenu orjusele» vastukaaluks on see «vähenõudlikkuse orjus», vaesus, millest väljatulekut ei osatagi endale ette kujutada ega teatagi tahta. Lumepallina haarab see kaasa ka järgmise põlvkonna – nende lapsed.

Teadmine, et veel suurem töötus noorte seas on Hispaanias, Leedus, Lätis ja Slovakkias, näitab vaid, et sarnane probleem on paljudes Euroopa riikides. See lubab aga loota, et üheski riigis ei jäeta noorte tööpuudust tähelepanuta ja erinevate kogemustega eksperdid suudavad ka toimivaid lahendusi leida.

Tõsi on see, et mingit võluvitsa siin pole. Seaduspärasus, et majanduslanguses kasvab noorte tööpuudus kõige kiiremini ja majanduse kosudes langeb kõige aeglasemalt, on üldteada. Ka selle põhjused – vähesed oskused ja kesised kogemused – pole mingi uudis.

Kuid üks asi siiski on, mida tõsiselt ette võttes probleem küll ei kao, kuid leiab olulist leevendust – koolist väljalangemise vähendamine. Sellest, et Eestis jätab igal aastal koolitee pooleli liiga suur hulk õppureid, on räägitud pikalt. Ning ilmselt ongi kellelgi, mõistetagu selle all kodu, kooli või töötukassat, väga raske midagi muuta pärast seda, kui inimene on kooliukse tagantkätt kinni löönud.