Priit Pikamäe

FOTO: Margus Ansu

Õppejõudude nappus võib viia Tartu Ülikooli õigusteaduskonna hääbumisele sarnaselt kunagiste erakoolidega, hoiatab riigikohtu esimees Priit Pikamäe.

Kuna nüüdisaegne riik on põhiolemuselt õiguslik nähtus, siis on riikluse toimimiseks õigusharidusega spetsialistide ettevalmistamine paratamatult vajalik. Eestis sai see ühemõtteliselt selgeks 1990ndate alguses, mil pärast taasiseseisvumist vajati oma riigi ülesehitamiseks sadu juriste. Tagantjärele võib tõdeda, et õigusteaduskond sai selle suure ülesandega edukalt hakkama.

Paraku on juristide ettevalmistamise kõrval jäänud tähelepanuta õigusteaduskonna enda arenguvajadused. Praeguseks on jõutud seisu, kus tuleb küsida, kas mitte teaduskonna enda jaks pole ammendumas ning ühel hetkel oleme olukorras, kus juristide ettevalmistamine Eestis satub hoopiski küsimärgi alla. Sellise situatsiooni peamine põhjus peitub eeskätt õppejõuameti väheses atraktiivsuses.

Suur nõudlus nüüdisaegse haridusega juristide järele tõi vahetult pärast taasiseseisvumist 1990ndate esimeses pooles endaga kaasa tõelise juristide ettevalmistamise buumi. Kuigi Tartu Ülikooli õigusteaduskond kasvatas üliõpilaste vastuvõttu võrreldes nõukogude ajaga mitu korda, oli nõudlus endiselt suurem kui teaduskonna võimekus haridust pakkuda.

See omakorda lõi soodsa pinnase kõikvõimalike erakõrgkoolide tekkeks, kes asusid juuraharidust turuhinnapõhiselt pakkuma. Riigi liberaalse suhtumise tõttu tegevuslubade väljaandmisse loeti tipphetkel selliseid koole Eestis kokku üle kümne. See oli Eesti ühiskonna jaoks liiast ning seega pole midagi imestada, et praegu on nii mõnelgi praktiseerival juristil lõpudiplom erakõrgkoolist, mille olemasolu ei mäleta enam keegi. Kõigis erakoolides antud õigushariduse kvaliteet peaks aga olema lausa eraldi uurimuse teema.

Üha tihenev konkurents ja ülikooli astujate arvu vähenemine demograafiliste protsesside tõttu on kaasa toonud erakoolide kadumise õigushariduse turult ning juristide ettevalmistamise akrediteeritud õppekavade alusel kolme avalik-õigusliku ülikooli – Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli – juurde.

Ilmselt võib Eesti juriidilise erakõrghariduse kurva lõpu puhul rääkida väga erinevatest põhjustest, kuid neist olulisemaks tuleb siiski pidada erakoolide suutmatust siduda endaga piisaval arvul alalisi koosseisulisi õppejõude, kes oleksid enda kanda võtnud põhiliste õigusvaldkondade õpetamise. Kui mitme teaduskonna jaoks neid meil üldse jagub, on mõistagi omaette küsimus.

Õppejõudude järelkasv ongi teravaim valukoht, kui peame silmas kvaliteetse õigushariduse kestlikkust. Haridus- ja teadusministeeriumi ning Tartu Ülikooli vahelise halduslepingu kohaselt vastutab Tartu Ülikool kõrgetasemelise ja ühiskonna vajadustele vastava õppe läbiviimise, kvaliteedi ja arendamise eest õiguse õppekavagrupis. Seda kohustust ei saa Tartu Ülikooli õigusteaduskond tagada teisiti, kui kindlustades Eesti õiguskorra toimimiseks vajalike õigusvaldkondade õpetamise täiskoormusega õppejõudude poolt. Tegelikkuses see paraku nii ei ole.

Probleemi juured peituvad 1990ndate alguses, mil Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast lahkus korraga märkimisväärne hulk korralisi õppejõude, et asuda täitma teisi äsja taastatud riigi olulisi ametikohti, sealhulgas kohtusüsteemis. See, mis oli ilmselgelt põhiseaduslike institutsioonide võit, oli samas õigusteaduskonna jaoks kaotus, millest pole tänaseni üle saadud.

Täiskoormusega õppejõud puuduvad isegi selliste põhiainete õpetamiseks nagu haldusõigus, asjaõigus, perekonnaõigus ja pärimisõigus. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata, kuid lausa skandaalseks võib pidada olukorda, et ka kakskümmend viis aastat pärast iseseisvuse taastamist puudub meil endiselt korraline riigiõiguse professor!

Õppejõudude leidmise raskus on aga ühemõtteliselt seotud selle töö eest pakutava madala palgaga. Kuigi õppejõudude palgatase Eesti kõrgkoolides pole vastavuses nendele ametikohtadele esitatavate kõrgete nõuetega üheski valdkonnas, on probleem iseäranis terav nimelt õigusteaduse puhul.

Õigusteaduskonna õppejõududele pakutavad palgad ei suuda kuidagi konkureerida juristide tööjõuturul makstavate tasudega. Kui akadeemilist karjääri alustavale doktorikraadiga täiskohaga lektorile on teaduskonnal võimalik maksta mitte rohkem kui 1150 eurot kuus, samas kui magistrikraadiga kohtujuristi töötasu kohtusüsteemis ei või olla väiksem kui pool esimese astme kohtuniku palka ehk 1700 eurot, siis on mõistetav, miks õigusteaduskonnale eelistatakse muid tööandjaid. Olukord pole parem ka teiste akadeemiliste ametikohtade puhul.

Nii jääb õigusteaduskonna dotsendi töötasu 1534 eurot kaugele maha ringkonnakohtuniku kuupalgast, milleks on 3900 eurot. Võrdlus erasektori juristitasudega on aga sootuks drastiline. Seega teenivad tulevased teaduskonna lõpetajad reeglina kordades rohkem kui need, kes neid õpetavad. Sellises sürrealistlikus maailmas on õigusteaduskond suutnud jätkata õigushariduse andmist üksnes põhitöökohaga praktikuid väljapoolt teaduskonda õppetööle kaasates.

Viimast suundumust võikski pidada igati normaalseks teatud eriliste õigusharude õpetamisel ja praktikumide läbiviimisel. Samas on lubamatu, et mitmete väga oluliste õigusainete õpetamine tugineb peamiselt koosseisuvälistel õppejõududel. Pikemalt seletamatagi on selge, et selline trend kujutab endast ohtu õigusteaduse õpetamise kestlikkusele ega saa olla kuidagi kooskõlas Tartu Ülikooli poolt endale riigi ees võetud kohustusega kindlustada juristide ettevalmistamine.

Õigusteaduskonnast on üha enam kujunenud piltlikult väljendudes dispetšerpunkt ülesandega otsida iga semestri alguses mujalt kogenud õiguspraktikuid, kes soostuksid pühendama pisutki oma ajast õppetööle. Praeguse olukorra jätkudes oleme ilmselt mõne aja pärast tunnistajateks Tartu Ülikooli õigusteaduskonna hääbumisele sarnaselt kunagiste erakoolidega. Kui me seda ei soovi, tuleb otsustavalt päevakorda võtta õigusteaduskonna akadeemilise personali töötasude viimine kooskõlla juristide keskmise palgatasemega, võttes võrdluseks näiteks kohtusüsteemi palgaastmed.

Juristide ettevalmistamine on omariikluse hoidmise oluline element. Aastal 2019 peaksime tähistama saja aasta möödumist eestikeelse õigusõppe andmise algusest Tartu Ülikoolis. Ma väga loodan, et eesseisev omakeelse õigusteaduskonna sajas sünnipäev ei jää viimaseks. Et see nii ka oleks, on praegu viimane aeg otsustavalt tegutseda.