Järgmised 15 aastat möödusid haldusjaotuses vaikselt: loodi neli uut alevit, osa aleveid sai linnaõigused, liideti 12 valda. Juba kahekümnendate aastate lõpul tõdeti vallapiiride reformi vajalikkust. Maareform ja uute talude loomine oli põhjalikult muutnud maa-asustust, valdade suurus erines kuni kümme korda. Kuid nagu ka hiljem, jäi see üldriiklike majandus- ja poliitilise kriisi probleemide taha.
Uuesti alustati reformi kavandamisega 1933. aastal, aluseks Tartu Ülikooli majandusgeograafide koostatud põhjalik analüüs. Kui võrrelda reformi nüüdse lõpusirgel olevaga, leiab suuri erinevusi. Esiteks ei olnud liitumine vabatahtlik, selle otsustas valitsus siseministeeriumi kaudu ja kinnitas president. Nii sätestasid värskelt kinnitatud omavalitsuste seadused. Kohalikku arvamust võidi arvestada või mitte. Kuna poliitiliste parteide tegevus oli keelatud, jäi liitmisel ära poliitiline n-ö kes kellega käib moment.
Oluline kriteerium oli valla kuju, selle tõmbekeskused ja vallamaja asukoht, tagamaks tol ajal vaid paberil toimiva asjaajamise ja peamiselt hobu- ja jalgrattatranspordil ning vähestel telefonidel töötava sidepidamise. Valdade arv vähenes umbes kolmandiku võrra, kuid muutmata jäid vaid 25 valla piirid, neist viis saartel asunud valda.
Palju oli väikesi piiriõgvendusi, valdu tükeldati ja uutele valdadele liideti maid isegi üksikute talude kaupa. Valgamaa Põdrala vald koosnes näiteks kahest vallast tervikuna ja neile lisaks kahe maakonna kuue valla osadest. Palju muudeti ka maakonnapiire, neist olulisim Lõuna-Pärnumaa liitmine Viljandimaaga.
Alla 1500 elanikuga jäi vaid viis saartel asuvat valda ja Piiri vald Narva jõe taga. Linnades elas 32 protsenti elanikest, väikseimad linnad olid Paldiski (726), Mustla (1022), Suure-Jaani (1116), Keila (1175), mujal oli üle 1200 elaniku. Tallinn ja Tartu olid suveräänselt suurimad, järgnesid Narva ja Nõmme, mille elanike arvu kasvutempo on võrreldav praeguse Viimsi vallaga. Pealinna lähedus avaldas mõju juba siis.