Urmas Sutrop: Loone ja tema sõprade arvates peaksid kõik kodanlased hukatud olema

Urmas Sutrop. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Kahjuks on meil välja ilmunud kommunismi apologeedid, kes peavad kommunistlikku ideoloogiat lausa õilsaks, ainult et inimene olevat oma ahnuses ja kadeduses kõik ära rikkunud. Nende järgi on surmapatt ka kommunismikuritegude hukkamõist, kirjutab Eesti Kirjandusmuuseumi direktor, Reformierakonna liige Urmas Sutrop.

Punaterrorit oleme tunda saanud terve sajandi jooksul alates bolševike oktoobripöördest. Eesti rahva kannatused kommunistliku terrori all on mõõtmatud ja kisendavad veel palju inimpõlvi taevani – Jumal, miks sa lasid sellel kõigel sündida?

Terroril põhines Eesti Töörahva Kommuun, punaterrorit saime jälle tunda 1939. aasta baaside lepingust ja hääletust alistumisest tingitud nõukogude okupatsioonide tulemusena, sinna vahele ka Saksa okupatsioon oma terroriga. Paistab, et need koletud kuriteod hakkavad mõnel juba ununema. Kommunismi ideoloogia tundub neile lausa kaunis. Meeldetuletuseks tasub lugeda «Kommunistliku partei manifesti».

Karl Marxi ja Friedrich Engelsi järgi on kogu ajalugu klassivõitluse ajalugu. Võitluse tulemusena tuleb kaotada eraomand ja turumajandus, mida Marx ja Engels peavad sahkerdamiseks. Tuleb kaotada perekond ja kodune laste kasvatamine. Asemele pakutakse avalikku ühisnaisepidamist ja laste kasvatamist lastekodudes. Kommunistliku manifesti autorite arvates peab läbi vaheastmete kaduma rahvus ning kommunistide tegevuse (loe: ajuloputuse) tulemusena peab muutuma ka inimeste teadvus.

Kommunistlikus manifestis esitatakse kümme lausa piibellikku käsku, mida võiks «peaaegu kõikjal» rakendada. Esitan need siin veidi lühendatult ja lihtsustatult:

1. Maaomandi konfiskeerimine. Maakasutuse maksustamine riiklike kulude katteks.

2. Kõrged maksud.

3. Pärimisõiguse kaotamine.

4. Emigrantide ja teisitimõtlejate omandi konfiskeerimine.

5. Rahandus ja krediit riigi ainumonopoliks.

6. Kogu transpordi riigistamine.

7. Riiklike vabrikute arvu suurendamine ja maaharimine üldise plaani alusel (plaanimajandus).

8. Üldise töökohustuse sisseseadmine, tööstusarmeede loomine, eriti maaviljeluses.

9. Põllumajanduse ja tööstuse ühendamine.

10. Kõigi laste ühiskondlik kasvatamine.

Kõige selle saavutamine eeldab võimu haaramist – «Poliitiline võim sõna otseses mõttes on ühe klassi organiseeritud vägivald teise klassi mahasurumiseks». Vägivallatu õnnis maailm tekib kusagil kauges tulevikus, kui kõik inimesed teevad töölisarmeede ridades orjadena sunnitööd, olgu vabrikus või põllul. Perekonda ei ole, sest kõik naised on ühiskasutuses, kui keegi rasestub ja sünnitab, siis võetakse lapsed ära ja viiakse lastekodusse.

See on maailm, mille poole kommunistid püüdlevad. Oudekki Loone (Keskerakond) ja tema sõprade arvates olekski vist nii pidanud minema. Kõik kodanlased ja teisitimõtlejad oleks tapetud, emigrandid hukatud, kõik oleksid töölisarmeedes ja naised meeste ühiskasutuses. Aga inimene hakkas vastu, ta ei tahtnud või ei osanud sellisel viisil õndsaks saada. Jääb üle vaid tänada jumalat, et selline inimajaloo kõige inimvihkajalikum utoopia, mis on kommunistlike ideoloogiate aluseks, ei ole veel vaatamata korduvatele katsetele maailma eri paigus teostunud.

Kommunistlik manifest lõpeb konkreetsemate juhtnööridega tegevuseks nagu «kommunistid toetavad kõikjal iga revolutsioonilist liikumist kehtiva ühiskondliku ja poliitilise korra vastu». Kommunistid «kuulutavad avalikult, et nende eesmärgid on saavutatavad ainult kogu senise ühiskonnakorra vägivaldse kukutamisega. Värisegu võimulolevad klassid kommunistliku revolutsiooni ees».

Igal pool, kus on püütud marksismi ellu viia, on alustatud füüsilisest inimeste ja kultuuri hävitamisest. Olgu siis kommunismiehitamise katsepolügoonideks Nõukogude Liit ja selle poolt okupeeritud alad, Puna-Hiina või punaste khmeeride valitsetud Kambodža. Näidetest puudu ei tule.