Sirje Niitra: varastame, aga vähem!

Sirje Niitra. Foto: Peeter Langovits

Valimisreklaamid on ilmunud tänavatele – suured ja värvilised, nii et neist on raske mööda vaadata ja mõned lausa riivavad silma. Kui aga mõni tekst või ka pilt, kus poliitik on nii ilusaks tehtud, et teda enam äragi ei tunne, mööda sõites autojuhi vihale ajab, võib see isegi liiklusele ohtu kujutada.

Hullem on asi sõnumitega, mida need plakatid sisaldavad või õigemini ei sisalda. Palju on üldsõnalisi lubadusi. Ma pole mingi reklaamiekspert, aga siililegi on selge, et üldsõnalised lubadused ei veena kedagi. Uhke Eesti üle – no kes ei oleks! Rikas riik, parem palk – kes sellelegi tahaks vastu vaielda?

Siis on palju arusaamatuid tõdemusi, nagu: Töötab!, Julgen öelda!, Võid kindel olla! Mõnele poliitikule jälle aitab madalatest pensionidest, hinnatõusust ja teistest kõigile meelehärmi valmistavatest pahedest – no tore on, kui neist on villand saanud, meil ka.

Eriti tore oli teles kuulda, kuidas Savisaar lubas uue võimu tulekut. Kas endise Savisaare võimu asemele Tallinnas? Valimisplakatitel kiitleb ta, et julgeb öelda ja julgeb teha. Mida ta kõike on julgenud, võib nüüd lugeda kohtutoimikutest. Kohtab ka väga sõjakaid loosungeid, näiteks lubatakse tuld anda, kuid kellele, jääb esialgu saladuseks.

Tallinnast Viimsi poole sõites saab tublisti nalja, kui lugeda maantee ääres vahetuvaid kandideerijate näopilte koos eriti humoorikate reklaamlausetega. Tõsised lipsuga mehed lubavad, usute või mitte, võimule saades varastada poole vähem. On see teie arust naljakas või pigem kurb? Siis lubatakse rikast isa igale lapsele. Ei tea, kas pakuvad iseennast?

Viimsilaste valimislubadustes kohtab hulgaliselt ka puhast seksismi. Naised ilusaks ja targaks? On’s nende kaasad siis praegu koledad ja rumalad? Lisaks – Särtsu voodisse! ja Kütame üles! Üks loosung lubab tõsta nalja nabani, teine peenhäälestada Haabneeme, kolmas puhtalt panna, aga ei tea, mida või keda.

Valimisreklaamid valimisreklaamideks, sest ega neist mingit tarka mõtet keegi otsigi, ehkki mind ja usun, et ka paljusid teisi solvab, kui neid peetakse rumalaks. Nii trükiväljaannetes kui ka raadios, teles ja tänaval kohtab iga päev reklaame, mis tunduvad olevat suunatud madala IQ-ga ja väheharitud inimestele, kes ise eriti millestki aru ei saa.

Isegi mu 87-aastast vanatädi ajavad vihale telerist filmide ja saadete vahel tulevad madratsite reklaamid. Kui need madratsid tõesti nii head on, kui kiidetakse, siis miks neid nii hirmsasti reklaamida on tarvis? küsib ta. Mõni reklaam on nii pealetükkiv, et just meelega ei taha seda kaupa osta. Eks sama saab laiendada valimislubadustelegi.

Reklaamiagentuurides töötavad targad ja õppinud inimesed, kes saavad oma töö eest kõrget palka. Kas nad tõesti ei suuda välja mõelda lauseid, mis kõnetaks rahvast ja paneks sõnumit uskuma? Ausõna, kõik ei ole lollid ega ajupestud.