Georgi Beltadze: alfaisase katsumus

Rodrigo Duterte. Foto: SCANPIX

1964. aasta oli ühe Gombe rahvuspargis elava Kasakela šimpanside kogukonna liikme jaoks tähetund. Mike’i-nimeline neljajalgne sai lõpuks karja juhiks. Olgu öeldud, et inimahv oli enne seda omade seas pikka aega heidik, mistõttu oli tema võimuletulek eriti omapärane ja huvitav.

Mida siis Mike tegi? Mustakarvalisel olendil tuli lihtsalt trampida vastu maad, loopida kive ja teha ähvardavaid häälitsusi teiste isaste suunas. Mida jõulisem ja muljet avaldavam on kära, seda kiiremini tõuseb isend ühiskonnaredelil ja usutavasti jääb ta sellisesse staatusesse kauaks.

Aga ega ilmaasjata öelda, et šimpansidel ja inimestel on palju ühist. Mike’iga sarnase tähelepanuväärse tõusu tegi ka pikka aega üht Filipiinide suurt kiviküla juhtinud Rodrigo Duterte.

Provintsist pärit mees sai eelmisel aastal Vaikses ookeanis asuva tuhandetest saartest koosneva maa presidendiks. Selleks lubas ta terve riigi narkootikumidest puhastada, kas või üle laipade, ja lihtrahvale läks see lihtne lahendus peale. Oma ametiaja jooksul on ta lubanud veel korrumpeerunud riigiametnikud isiklikult helikopterist välja visata. Kuna Duterte on korduvalt ajakirjanduses praalinud oma tapatöödega, ei tule need sõnad enam üllatusena.

Paraku on nüüdseks siiski näha, et hoolimatu suhtumine seadustesse ei ole maale toonud kindlust, vaid rohkem korralagedust. Tuhanded inimesed on oma kodudest põgenenud, sest kardavad ebaseaduslikke mahalaskmisi. Kriitikute sõnul kasutavad rahva seas endiselt suurt toetust nautivad Duterte ja tema lähikondsed vägivaldset meelemürkidevastast kampaaniat pigem oma vastaste ja ebameeldivate tunnistajate kõrvaldamiseks.

Näiteks sai sel suvel haarangu käigus surma juba kolmas linnapea, kes oli presidendi sõnul seotud ebaseadusliku narkokaubandusega. Lisaks on vangi pandud senaator Leila de Lima – endine Filipiinide inimõiguste komisjoni esimees ja kohtuväliste tapmiste avameelne arvustaja.

Kui vaadata tagasi loodusesse, siis õiged alfaisased suruvadki oma võistlejaid iga hinna eest maha. Peale selle on Duterte kinnitanud domineerivat staatust karjas oma primaadipärase suhtumisega naistesse. Kord presidendivalimiste ajal tegi ta «kahetsedes» nilbet nalja selle üle, et ei saanud linnapeana esimesena tarvitada 1989. aastal grupivägistamise ohvriks langenud 39-aastast Austraalia misjonäri Jacqueline Hamilli. Ja sellest ei maksa rääkidagi, et mees on avalikult mitmenaisepidaja.

Kogu oma positsiooni kindlustamise ja eneseimetluse keskel on Duterte aga jätnud tähelepanuta, et riigi lõunaosas käivad juba mitmendat kuud lahingud islamistidega. Korralikult varustatud valitsusvägede jaoks on praegune olukord lausa häbiväärne. Ja arvestades seda, et terrorirühmitus Islamiriik kaotab kandepinda Lähis-Idas, on võimalik, et nende hordid jätkavad oma tegevust sellistes haavatavates riikides, nagu on seda Filipiinid.