Kui mina nägin ilmavalgust, olid iseseisva Eesti vabad aastad juba alanud: Kuku klubi uksed olid avatud kõigile, Lenini kujud teisaldatud, okupeeritud kodumaa armastuse peitmisest luuleridadesse oli saanud erutav romantika minevikust. Allesjäänud igatsejad võisid naasta, üle lahe (või lombi) ihkajad lahkuda.
Sündisin nii kaugel 1990ndate algusest, et ka sõnad defitsiit ja talong ei tähenda mulle suurt midagi. Rääkimata näljast ja viletsusest, leinast ja piiratusest – minu rahva läbielamised on minule kuuldud mälestused ja loetud meenutused.
Seega ei tee ma iseenda ja teie, austatud kuulajad, hüvanguks vähimatki katset tänasel päeval 30 aasta tagust õhkkonda ja meeleolu taaselustada. Samuti ei püüa ma teile käesolevas kõnes selgeks teha oma armastuse ulatust kodumaa vastu või kõneleda kõigist oma sünnimaa vigadest.
Uskuge mind, hoolin oma isamaast siiralt ja südamest, kuid viimase sõnadesse paigutamine loetud minutite sisse, ja seda teie ees, on ülesanne, mida ma pole täna veel selgelt suuteline täitma.
Küll aga sooviksin järgmiselt hoopis kõneleda mõnest mõttest, mis minule, vabas Eestis sündinud noorele on südamesse ja silma torganud.
Eestlased kui «valitud rahvas»
Meie vaba ja nooreealine riik on läbinud viimase 30 aasta jooksul tohutul hulgal muutusi. Meie reliikviale – vabadusele – rajatud kodumaa on pidevas uuenduses. Ja iga suurem muutus on kinkinud meile akna vabariigi seinas.
Maailm pole kunagi nii selgelt kätte paistnud kui täna. Suure avardumise saatel oleme saanud lausa nii vabaks, et on eemaldunud isegi katus ja välisuks on lukust lahti keeratud juba päris ammu.