Helmen Kütt: vanemahüvitise reformist võidavad kõik

Helmen Kütt. Foto: PP

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti (SDE) vastulause Lea Danilson-Järgi artiklile «Järjekordne rünnak koduste emade vastu?» (PM 16.08).

«Eesti Vabariik kohtleb iga rasedat ja värsket ema kui kuningannat. Esimest korda elus (peale keskkooli ja ülikooli lõpetamist) kasutasin ma nii sügavalt ja tänulikult riigi antud hüve.» Just nii kirjutas pool aastat tagasi Postimehes kirjanik Kadri Kõusaar, nimetades tõeliseks Eesti Nokiaks vanemahüvitisi, mille kõrval kahvatuvad enamikus riikides makstavad toetused.

Vägagi kummastava vaatenurgaga astus äsja siinsamas Postimehes üles Lea Danilson-Järg, kes nimetas kavatsust seada sisse vaid isadele mõeldud ühe kuu pikkune vanemahüvitis rünnakuks koduste naiste vastu ja ka lausa rünnakuks Eesti kestmise ja põhiseaduse vastu. Tema artiklist leiab ohtralt dramaatilisi hüüatusi ja vasturääkivusi, mistõttu on põhjust avada nii eelnõu tegelikku sisu kui ka lükata ümber mõned väited.

Lugejale võib jääda ekslik mulje, nagu ähvardaks paljude emade olukord võrreldes praegusega halveneda. Kinnitan kõigile rahustuseks, et vanemahüvitise kesksed põhimõtted jäävad paika ja keegi oma sissetulekutes midagi ei kaota.

Ettepanek anda isale võimalus jääda 10 tööpäeva asemel 30 päevaks isapuhkusele tähendab sisuliselt seda, et riik maksab väikelapsega perele ühe kuu võrra rohkem hüvitist. Praegu on vanemahüvitise saamise aeg piiratud pooleteise aastaga, millega me juba oleme maailmas esirinnas.

Rõhutan: pikem isapuhkus on võimalus, mitte kohustus. Riik ei sunni ega suru mitte midagi peale, ta ei pressi vägisi naisi tööl karjääri tegema ning «isakuu ajaks ei tule lasterikka pere kodustel emadel tööle minna».

Nemad tohivad sellistel juhtudel ikka kenasti kodus edasi olla ja on vaid tervitatav, kui suure pere ema ja isa saavad terve kuu koos oma lapsega olla ja isa palk jääb perele alles. Üks eelnõu muudatusi näeb ette, et isa võib oma õigust kasutada emaga samal ajal või eraldi. See säte kehtib mõistagi ka nende emade kohta, kes käivad tööl.

Pean uueneva süsteemi suurimaks väärtuseks just seda, et vanemad saavad juurde lisavõimalusi ja otsustamisvabadust. Nad saavad sõltuvalt oma huvidest ja soovidest ning laste vajadustest teha valikuid, millal hüvitist välja võtta ja seda omavahel jagada. Nimelt võib edaspidi vanemahüvitise maksmist peatada ja jätkata kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.

Lisaks on hüvitise maksmise ajal lubatud teenida varasemast märksa rohkem töist tulu, seda võib teha kuni poole vanemahüvitise ülempiiri ulatuses nii, et hüvitise summa ei väheneks (2018. aastal on eeldatav ülempiir 1533 eurot kuus).

See samm teenib igati üht vanemahüvitise peamist eesmärki: tagada perede materiaalne kindlustatus ka väikelaste kasvatamise ajal. Varasemast märksa paindlikum skeem aitab kaasa sellele, et naised oleksid tööeluks paremini valmis ja et peresid ei tabaks vanemapuhkuse lõppedes rahaline tagasilöök. Paraku on praegu nii, et osa lastega järjepanu 18 kuud kodus olnud naisi on tööturul haavatavamad.

Mis saab olla selle vastu, kui rohkem isasid hoolitseb oma põnnide eest nende esimestel eluaastatel? Miks ei või isad saada oma lastega lähedasemaks? Kuidas kahjustab Eesti kestlikkust see, kui vanemad saavad suurema kindlustundega pühenduda nii laste kasvatamisele kui ka eneseteostusele? Kuidas küll saab maha laita ettepanekuid, mis kergendavad tagasi tööle siirdumist naistele, kes seda soovivad (ja neid on kahtlemata enamik), ning vähendavad palgalõhet? Mismoodi see kõik ometi võltsvõrdõiguslikkus on?

Erinevalt Danilson-Järgist, kes ennustas ette sündimuse vähenemist, olen mina sügavalt veendunud, et vanemahüvitise muudatuste mõjul sünnib Eestisse rohkem lapsi. Olen ka seda meelt, et ei riik ega poliitikud pea naistele ette ütlema, mitu last ja kas üldse nad peavad sünnitama. Samuti pole riigi asi lapsi kasvatavatele naistele ette kirjutada, et neil tuleb tööle minna. Austagem inimeste valikuvabadust ja ärgem kujutagem koduseid emasid ohvritena. Toetan samas kahel käel seisukohta, et mitme lapsega kodus olemine on täiskohaga töö ja vahel rohkemgi. Aga kuidagi ei saa öelda, et riik poleks neid tublisid emasid ja nende peresid väärtustanud.

Pakutud vanemahüvitise süsteemi muudatused ei ole kindlasti ideaalsed ega lõplikult valmis. Küllap muutub eelnõu riigikogus toimuvate arutelude käigus veel tublisti. Näiteks vajab lahendamist mitmike vanematele lisasoodustuste andmine ning selgeks rääkimist üksikemade küsimus. Seda tehes tuleks unustada ideoloogilised kammitsad ja lähtuda inimeste elulistest probleemidest ning riigi rahalistest võimalustest.