Andrei Hvostov: veneviha ja inglitiivad

Andrei Hvostov Foto: Liis Treimann

Kirjanik Andrei Hvostov (SDE) kirjutab vastuseks Mihkel Mutile, et lamestatud hingeeluga eestlasele, kel puuduvad vihkamised-foobiad, on ka isamaa-armastus võõras.

Kunagi 1990ndate lõpus, kui oli ilmunud mu raamat «Mõtteline Eesti», võttis Ain Kaalep  ette minu harimise saksaviha asjus. Nimelt olin ma raamatus küsinud, kas sõjaeelses Eesti Vabariigis omariikluse nurgakiviks olnud saksaviha oli õige käitumine tollase maailma ning vabariigi perspektiive arvestades ja kas sellest vihast võiks vähemalt tagantjärele loobuda. (Eks Lennart Meri, kes kutsus baltisakslasi tagasi, püüdiski sellist sammu astuda, aga selle edukuses ma väga kahtlen – nii kui tuli kõne alla siit lahkunud sakslastele kompensatsiooni maksmine või millegi tagastamine, võis Toompeal kohe näha rahvalikke meelavaldusi, kus manati 700-aastast orjapõlve ning landesveeri paruneid.)

Kaalep meenutas oma koolipoisipõlve Tartus: kuidas saksa koolipoistega tänaval kohtudes läksid eesti poisid kõnnitee teise serva, hoides samal ajal rusikas kätt taskus. Viha oli suur, nii ületamatult suur… Mingit leppimist ei saanud olla. Vähemalt tollase koolipoisi arvates, aga eks need koolipoisid olid teatud kultuur – ning hariduspoliitika mõjutatud. Ma ei hakka Kaalepi kunagisi mälestusi kahtluse alla panema. Ammune asi, mis tast enam.

Küll aga huvitavad mind Mihkel Muti arutlused venevihast («Veneviha – mugavusmõiste või tiibmanööver?», PM 24.08).

Kuna Mutt viitab meievahelisele nägelusele liivi muuseumis toimunud kirjanduspäevadel («Ööülikool» salvestas selle, nii et jälg on talletatud), siis mõningased lisandused nüüd minu poolt.

Ägedaks vaidluseks läks meil Mutiga pärast seda, kui ma rääkisin Paide arvamusfestivalil juhtunud kohtumisest EKRE poliitiku Jaak Madisoniga, kes on 1991. aastal sündinud inimesena «vabariigi laps» ega ole seega kogenud «vene aega» ehk «nõukaaega». Ma täheldasin, et Madisoni rääkis eestivenelastest külmas juriidilises ning põhiseaduslikus keeles; tema sõnades puudus «loomalik viha venelaste vastu», mis on minu arvates teravas kontrastis minu põlvkonnakaaslaste emotsioonidega.

Minuaegsed inimesed kasvasid üles veendumusega, et mõistete «kommunist» ja «venelane» vahele pannakse võrdusmärk. Midagi hullemat tollal öelda ei saanudki. Nonde aegade kauge kajana kasutavad vanema põlvkonna esindajad poleemilises solvangukeeles pöördumist «seltsimees» (nii anonüümseis kommentaariumeis kui ka täiesti isikustatud Facebookis), milline võte on Madisoni-taolistele noortele inimestele tundmatu ning ilmselt ka arusaamatu. «Seltsimees» on semantiliselt võrdväärne «kommari» ning «tiblaga», aga selle hoomamiseks peab olema elanud nõukogude ajal.

Mutt venelasi ei vihka, ta vaidlustab sellise emotsiooni olemasolu kogu eesti rahvusel. Huvitava põhjendusega: «kirglikud tunded ei ole meie element». Jah, teadagi, eestlane on tasakaalukas, liigub härgamisi, ta ei ole keevavereline ladinlane või slaavlane. Jumala eest, nagu Hindrey idaviikingid Sigtuna all, kes hävitavad Rootsi pealinna samasuguse tuima ja tööka järjekindlusega, nagu künnaks nad põldu.

Kui Muti meetodit laiemalt kasutada, siis muidugi pole eestlasele omane ka kseno- ega homofoobia juba kasvõi selle tõttu, et foobia on «kartus», aga Kalevite soo hingeelu paletis sellist õnarust olla ei saa.

Ent armastus, näiteks isamaa-armastus? Armastus on ju samuti väga tugev emotsioon. Lamestatud hingeeluga eestlasele, kel puuduvad vihkamised-foobiad, peaks olema võõras seegi kirgline tundmus, olema «mitte meie element».

Millega ma jõuan üldistava tõdemuseni: eesti haritlase kutsumus on oma rahvusele inglitiibade selgajoonistamine.

Kui Karl Ernst von Baer andis kunagi eestlase vaimulaadile iseloomustuse «alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu», siis eesti haritlase püha kohus on Baeri või näiteks Yana Toomi vaatlustulemusi eitada ning vaidlustada viimse hingetõmbeni. Millist ülesannet on eesti haritlane viimase 27 aasta kestel kiiduväärse järjekindlusega ka täitnud.