Tõnis Tõnisson: valimised ei pane haldusreformile punkti

Tõnis Tõnisson Foto: Nädaline

Valijate umbusk erakondade suhtes on andnud tõuke erakondliku taustaga valimisliitude moodustamisele, kus seotust parteikontoriga püütakse varjata nimega või nimekirja värvatud parteiväliste tegijatega, kirjutab Raplamaa Sõnumite peatoimetaja Tõnis Tõnisson.

Taasiseseisvunud Eestis valitakse kaheksandat korda kohalike omavalitsuste esinduskogusid, kuid paraku ei mäleta varasemast ajast valimiste eel nii suurt segadust ja määramatust.

Käsil olev haldusreform ei saa olla õigustus, küll aga viitab kujunenud olukord sellele, et reformi elluviimisega on kiirustatud ja mõnigi oluline probleem on jäänud pooliku lahendusega. Piirkondadele sundkorras peale surutud ühinemised ei arvesta kohalikku loogikat ja on kaasa toonud rahulolematuse, mis kandub üle ka valimisteks valmistumisse. Õhus on jätkuvalt uued, teistsuguse argumentatsiooniga ühinemised, mida eirata ei oleks tulevikku silmas pidades kuigi mõistlik.

Lootus, et küll kõik lõpuks paika loksub, ei ole parim lohutus. Näiteks on maavalitsuste käigu pealt ette võetud likvideerimisega õhku jäävatele ülesannetele lahenduse otsimine jäänud uute, just moodustuvate valdade volikogude õlule. Justkui neil selleta peavalu tekitavaid muresid vähe oleks.

Haldusreform ei lõppe valdade liitmise otsuste kinnitamisega, tegelik töö alles algab. Üks kõige tähtsamaid, samas kõige keerulisemaid ülesandeid, mis uute volikogude ees seisab, on liidetud valdade elanike integreerimine ning uue ühendava identiteedi loomine. Aega selleks on napilt neli aastat. Seega on järgnev, kahe valimise vahele jääv periood pikemat perspektiivi silmas pidada otsustava tähtsusega. On tähtis, et eelolevatel valimistel kandideerivad inimesed, sõltumata sellest, kas nad kuuluvad erakondadesse või valimisliitudesse, mõistaksid selle ülesande erilisust.

Teine, aga kaugeltki mitte teisejärguline on kohustus säilitada suurtele muutustele vaatamata maakondlik eneseteadvus, seda olukorras, kus maakondasid seni integreerinud maavalitsusi enam ei ole ja tulevaste valdade liitude kohustused ning sellest tulenev vastutus ei ole samuti veel päris selge.

Loomulikult võiksid just valdade liidud olla piirkondi koos hoidvad ning kogukondlikke tavasid arendavad instantsid, esialgu ei saa selles aga väga kindel olla. Ometi peaks olema üheselt mõistetav, et identiteedikriisi tekitamine riigi eri osades, olgu tahtlikult või tahtmatult, võib tulevikus kahjustada ka riiklikku identiteeti, sest kui inimene kaotab kodutunde, siis kaob koos sellega ka side riigiga.

Haldusreform ei ole pelgalt haldusüksuste koondamine suuremateks piirkondadeks, see muudab põhjalikult ka inimeste seniseid eluharjumusi, suhtluspiirkondi ja paljut muudki. Nende tõsiste muutuste taandamine vaid populistlikeks heietusteks kvaliteetsematest teenustest ning kõrgema kvalifikatsiooniga teenusepakkujatest on lihtsalt vastutustundetu.

Seega on eelseisvad valimised äärmiselt tähtsad ja sõnumi järgi, millega kandideerijad rahva ette astuvad, saab eristada populistlikke ja enesekeskseid aktiviste nendest, kes soovivad siiralt oma valijaid teenima hakata. Ka valijate osalemine selles protsessis ehk õigete valikute tegemine on sama vastutusrikas tegevus nagu soov võimu võtta. Lõppude lõpuks otsustab ju ikkagi valija selle üle, kes järgmised neli aastat tema elu korraldama hakkab.

Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid on pidanud korduvalt vajalikuks meile meelde tuletada, et demokraatia on väga nõudlik ühiskonna vorm, kultuuri funktsioon, mis ei kannata populismi, valetamist ega tegutsemist teiste inimeste arvel. See on funktsioon, mille rakendumisel etendab suurt rolli valijaskonna haritus ja informeeritus – selleks et valimistel õigeid otsuseid teha, peab valija olema suuteline vahet tegema nende vahel, keda võib võimu juurde usaldada, ja nende vahel, kes tuleks võimust eemale hoida. Haritud valijaskonda on raske petta.

Erakonnad, kes lootsid kiirkorras ette võetud haldusreformi abil oma positsioone omavalitsustes kindlustada, kaotavad neid tegelikult veelgi enam. Valijani jõudnud ebamäärane info ees seisvatest muudatustest ja ka isiklikult kogetu hoiatab, et erakondi on mõistlik pigem peljata kui usaldada.

Kahtlusi parteide usaldusväärsuses kinnitab ka parteilaste enda käitumine. Eelkõige aitab sellele kaasa selgelt erakondliku taustaga valimisliitude moodustamine, kus seotust parteikontoriga püütakse varjata liidu populistliku nimega või oma nimekirja värvatud parteiväliste, kuid kohalikus elus oluliste tegijatega. Selliste liitude moodustamist vabandatakse sellega, et mimikrit tegemata ei oleks võimalik oma nimekirjaga siduda parteituid, kes on vajalikud valijate peibutamiseks. Sellega öeldakse otse välja, et partei nimi võiks kedagi kahjustada.

Teiseks süvendab kahtlusi erakondade usaldusväärsuses ühe ja teise erakonna liikmete ühinemine selgelt parteidest distantseerunud nimekirjadega. Kusjuures tähelepanuväärne on, et erakonnad on valimiste eel üle aisa löövate parteikaaslaste suhtes leebunud – veel üsna hiljuti oli loomulik, et parteilise koostegutsemise põhimõtte vastu eksinud heideti erakonnast välja, nüüd lüüakse silmad maha ja antakse mõista, et teatud juhtudel on abielurikkumine isegi õigustatud.

Valimisliitude võidukäik algas tegelikult juba eelmiste valimiste ajal. Kui 2013. aastal oleks valitud näiteks Raplamaal maakondlikku esinduskogu, siis olnuks 64 kohta 140st ehk 45 protsenti valimisliitude käes. Kõiki erakondi kaasava koalitsiooni moodustamine jätnuks võimu küll veel parteide kätte, kuid tähendanuks pidevaid ja vaevalisi koalitsioonisiseseid ja -väliseid läbirääkimisi.

Mitmes vallas just nii läkski. Näiteks võiks tuua maakonnakeskuse Rapla valla, kus valimised võitis valimisliit ja pikka aega valda valitsenud Reformierakonnal õnnestus võimu hoida vaid teiste erakondadega kompromisse otsides. Paraku ei ole möödunud neli aastat Reformierakonna positsioone siin parandanud, pigem tunneb võimust eemale jäetud valimisliit ennast veelgi enesekindlamalt. Viies vallas võtsid toona võimu aga just valimisliidud, mille taga polnud näha parteilist suunavat kätt.

Nüüd, mil kümnest vallast on järele jäänud ainult neli, ei ole erakondade positsioon maakonnas paranenud. Kuigi kandideerijate nimekirju alles viimistletakse, võib juba praegu öelda, et valimisliitude mõju on valdade ühendamise tulemusel veelgi kasvanud. Kusjuures rõhutatakse, ja sellega tuleb paraku nõustuda, et erakondade mainet ei ole kahjustanud mitte ainult väljaspool pealinna vääritult käitunud poliitikud, vaid kuvand, mis sünnitab umbusaldust, on tekitatud eelkõige ikkagi Toompeal. Sealt on üleolev ja enesekeskne poliitikategemine jõudnud juba ka suurematesse valdadesse ja see tendents teebki valijad ettevaatlikuks.