/nginx/o/2014/01/30/2784278t1h3821.jpg)
Pinged, mis saavutasid Ameerika ühiskonnas mulluste presidendivalimistega oma haripunkti, ei taha vaibuda ning viimaseks tüliallikaks on saanud Ameerika kodusõja monumendid. Kas tegu on ajalooliste mälestusmärkide või rassistlike sümbolitega? küsis Taavi Minnik ameerika publitsistilt David Satterilt.
Augusti keskel puhkesid ülikoolilinnas Charlottesville’is kokkupõrked kodusõjaaegse lõunaosariikide ülemjuhataja kindral Robert E. Lee ausamba demonteerimise vastaste ja pooldajate vahel. Kas ameeriklaste sambasõda kulmineerub konföderaatide kujude eemaldamisega Kongressi hoonest Washingtonis või jõuab kunagi järg kätte ka Ameerika esimeste presidentideni, kes olid samuti orjapidajad?
-Mälestussambad konföderatsiooni kindralitele on oma praegustel kohtadel seisnud juba mitu inimpõlve. Miks tekitavad need vastuolusid just nüüd, aga mitte 20 või 40 aastat tagasi?
20 või 40 aastat tagasi oli poliitiline olukord Ameerikas teine. Kui rääkida 40 aasta tagusest ajast, siis elasid must ja valge Ameerika toona üksteisest eraldatuna. Reaalsuses on Ameerika olnud desegregeeritud kõigest veidi üle ühe inimpõlve. Mis puudutab lõunaosariike, siis seal kehtis avalikus ruumis ametlikult rassiline segregatsioon veel 1960. aastatel ning mustanahalised ei tohtinud istuda isegi kohvikuleti ääres koos valgetega. Praegu on seda kõike juba raske uskudagi, aga selline oli veel 1950.–1960. aastate Ameerika.
Need mälestusmärgid on selle ajastu sümbolid. Neid hakati püstitama kohe pärast Ameerika kodusõja lõppu, et rahustada sõja kaotanud lõunaosariike, aga ka selleks, et kinnitada neile, et nad võivad säilitada oma senise rassilisel ebavõrdsusel põhineva elukorralduse.
Nende monumentide eemaldamine avalikust ruumist oleks tegelikult pidanud aset leidma juba palju varem, sest need on orjuse sümbolid, kuid seda ei juhtunud, kuna ei leidunud sobivat ajendit. Selleks sai lõpuks traagiline juhtum Lõuna-Carolinas Charlestonis, kus valge rassist, kes oli väga kiindunud konföderatsiooni sümboolikasse, tappis 2015. aastal üheksa mustanahaliste kirikus käijat. Liikumine Black Lives Matter on kahtlemata ka oma rolli mänginud. Ent inimestel sai põhimõtteliselt nende monumentide tolereerimisest lõpuks ometi kõrini ja seepärast võetakse neid praegu maha.
-Peaaegu kõik esimesed Ameerika Ühendriikide presidendid olid rikkad plantaatorid ja orjapidajad. Kui praegu nõutakse Robert E. Lee ja konföderaatide kujude demonteerimist, siis kas pärast seda jõuab järg Thomas Jeffersoni ja George Washingtoni kätte?
Jefferson ja Washington olid orjapidajad, kuid nad seisid hoopis teistsuguste väärtuste eest. Põhiväärtused, mida nad propageerisid ja millest said Ameerika Ühendriikide alusväärtused, on vastuolus nendega, mida esindab orjapidamine. See vastuolu sai kodusõja tulemusel küll kõrvaldatud, ent nende põhimõtete ebajärjepideva elluviimise tõttu eksisteeris lõunaosariikides veel 1950.–1960. aastatel segregatsiooni süsteem. Lõpuks vabaneti kodanikuõigusteliikumise toel ka sellest.
Mis puudutab Robert E. Leed ja teisi, kes võitlesid kodusõjas orjapidamise eest, siis väärtused, mida nemad esindasid, olid täielikus konfliktis meie riigi põhialustega. Võrdne staatus ja võrdsus seaduse ees on demokraatia alused.
Muidugi võib öelda, et Washington ja Jefferson olid orjapidajad, ning see annab tunnistust nende vaadete ebajärjepidevusest ja vastuoludest, kuid nende sõnastatud põhiväärtused, mis on olnud põhjaosariikide seadusandliku süsteemi aluseks, on alati olnud vastuolus orjapidamise ning segregeeritud ühiskonnakorraldusega, milles suurel osal inimestest polnud kodanikuõigusi.
-President Donald Trumpi reaktsiooni Charlottesville’i sündmustele kritiseeriti, sest ühtede meelest oli see liiga aeglane, teistele aga ei olnud meele järele, et ta asetas vägivaldsed paremäärmuslased ühele pulgale vägivaldsete vasakäärmuslastega. Mida arvate teie Trumpi käitumisest?
Leian, et Trump üritab poliitikuna kaasa tõmmata võrdlemisi ohtlikku ja ebameeldivat Ameerika ühiskonna osa ning see oli tema kõhklemise põhjus. Siin on tarvis mõista, et paljud paremäärmuslased toetavad Trumpi, kuid samas kandsid paljud neist natsisümboolikat. Ükskõik milline Ameerika president on kohustatud sellises olukorras neid hukka mõistma ja kinnitama, et tal pole nendega mitte midagi pistmist. Kuid Trump ei teinud seda. Mis puudutab vasakpoolseid, siis tõepoolest tarvitasid ka nemad vägivalda. Kuid konkreetsel juhul on see pigem teisejärguline küsimus.
- Viimasel ajal võib täheldada, et mitte need, «kellel pole peale ahelate midagi kaotada», nagu kirjutas Marx, vaid Ameerika keskklassi noored vehivad meeleavaldustel Nõukogude Liidu lippude ja kommunistliku sümboolikaga. Mis on selle fenomeni taga?
Ma ei tea, kui palju punalipuga vehkijaid reaalselt on, kuid need on väga kummalised rühmitused, kes esindavad väikest ja marginaalset osa Ameerika vasakpoolsetest. Vaevalt et enamikku protestijatest kommunism ja kommunistlikud režiimid huvitavad ja vaevalt et nad sellest suurt midagi ka teavad.
-Kui viimati vestlesime, oli Trump värskelt presidendiks valitud, ja ma küsisin, kas on teoreetiliselt võimalik, et ta suudaks valimiste ajal väga lõhestunud Ameerika ühiskonda uuesti ühendada ja lepitada. Nüüd on Trump olnud üle poole aasta ametis ja ma küsin teilt sama küsimuse uuesti.
Teoreetiliselt on see võimalik, ent seda ei juhtu, kui ta jätkab nõnda, nagu ta on seni käitunud. Ta ei saa apelleerida vaid ühele osale Ameerika ühiskonnast ja ta ei tohi end üleval pidada nii, nagu ta pidas end üleval oma kampaania ajal. Ameerika president peab arvestama terve riigi ja ühiskonna huvidega. Kui ta sellest aru ei saa, siis konflikt Ameerika ühiskonna sees vaid süveneb. Ameerikal ei saa ka maailma tasemel olla mingit autoriteeti, kui selle president arvab, et esindab vaid valget Ameerikat või selle valget töölisklassi ja mitte kedagi teist.
-Kes on praeguses hüsteerilises olukorras ja ühiskondlikus konfliktis kõige rohkem süüdi, kas need, kes võitsid 2016 presidendivalimised ja peavad end endiselt üleval kõrkide võitjatena; need, kes said valimistel lüüa, ent on samuti jätkanud provokatsioonidega, või hoopis meedia, kes on Trumpi suhtes algusest peale olnud vaenulikult häälestatud?
Põhimõtteliselt on terve Ameerika ühiskonna närvid üles ütelnud. Trumpil lasub vastutus olukorra eest ainuüksi seepärast, et ta on president, ja presidendil on kõik võimalused ühiskonnas toimuvale mõju avaldada. See, et ta üritab pidevalt tekitada pingeid omaenda egoistlike eesmärkide saavutamiseks, võib olla küll keskne tegur, ent meedia täiesti vastutustundetu käitumine ja ühiskonnas aset leidnud üldiste standardite kaduma minek on asjad palju hullemaks teinud.
-Praegu tehakse kihlveokontorites panuseid, et Trump ei pea oma ametiaega vastu ja on sunnitud enne 2020. aastat lahkuma. Kas teie paneksite näiteks selle peale oma raha?
Seda on raske ükskõik kellel prognoosida. Ma ei usu, et tema Venemaa-sidemete uurimisega jõutakse kuhugi. Kuid on teoreetiline võimalus, et tema äritegevusega seonduv võiks anda ajendi ametist tagandamise algatamiseks.
Seni on Trump mitu korda näidanud, et ta on targem kui inimesed, kes on pidevalt tema allakäiku ennustanud. Mitte keegi ei uskunud, et temast võiks saada vabariiklaste presidendikandidaat, ja keegi ei arvanud, et ta võiks valimised võita. Seepärast on rumal loota tema ametist tagandamist nende tõendite põhjal, mis senise Venemaa-uurimise käigus on esitatud.
-Kas Trumpi nelja-aastane ametiaeg kujuneb täielikuks katastroofiks?
Võib-olla. Kui ta jätkab Ameerika sisemise olukorra pingestamist. Ameerikas aset leidvad segadused võivad kõrvale juhtida Ameerika tähelepanu mujal maailmas toimuvalt. Praegu ei liigu asjad õigele poole, seda võin ma kindlalt öelda.
Samas tuleb tunnistada, et Trump tegi hiljuti ka ühe väga hea põhimõttelise otsuse. Nimelt mitte aktsepteerida Talibani võitu Afganistanis. Selle eest tuleb teda kindlasti kiita. Obama või Clinton ei öelnud seda otseselt välja, kuid näitasid valmisolekut seda teha. Ent mida tahes Trump välispoliitika vallas korda ei saadaks, ei kompenseeri see pingeid, mida ta praegu Ameerika ühiskonnas tekitab.