Mihhail Lotman: «Mis juhtub, kui Saharas üles ehitada sotsialism?»

Toidupood Caracases. Foto: SCANPIX

Kunagi rikas olnud Venezuela on suurepärane näide sellest, mis juhtub, kui hakata riigis juurutama sotsialismi, kirjutab oma blogis Tallinna Ülikooli semiootikaprofessor, Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) liige Mihhail Lotman.

Olen korduvalt kritiseerinud oma erakonda valitsusliidu pärast Keskerakonnaga. Mulle on vastatud, et selles koalitsioonis saab IRL paremini oma programmilisi seisukohti realiseerida. See jutt ei veennud mind ja siiamaani olen näinud ainult negatiivseid tagajärgi, millest võib-olla maksusüsteemi solkimine on üks eredamaid, kuid paraku mitte ainus näide. Kuid justiitsminister Urmaas Reinsalu initsieeritud kommunismikuritegude konverents on nii oma teemalt kui ka IRLi maailmavaate seisukohalt väga oluline.

Võib tänada Kreeka justiitsministrit Stavros Kantonist, kes oma tõrjuva sõnavõtuga tegi üritusele mõneti ootamatut PRi ja demonstreeris ilmekalt ürituse aktuaalsust. Tema põhjendused stiilis, et kommunismis oli palju head, näiteks kasvas sellest välja Praha kevad, on ülimalt iseloomulikud. Meelde tulevad arutlused nagu «natsismi ei saa hukka mõista, kuna seal oli ka palju head: Hitler lõi töökohti ja ehitas teid»; nagu kommunism, inspireerib rahvussotsialism ka praegu mõningaid liidreid ja liikumisi.

Kommunism on kuritegelik ideoloogiana ja praktikana, kusjuures tegemist ei ole üksnes möödunud aegade režiimidega Venemaal, Kambodžas jt, kommunismi võlusid võib praegugi näha Kuubal või Põhja-Koreas. Võib-olla viimane näide on kõige ilmekam, kuna siin on võimalik võrdlus Lõuna-Koreaga (nagu omal ajal Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Saksa Liitvabariigi vahel): mõlemal riigil oli sama stardipositsioon, kuid üks valis lääne, teine aga kommunistliku tee.

Hügieenitarbed on Venezuelas luksuskaup

Kommunismi minevikukuritegusid peab mäletama ja analüüsima. Kuid võib-olla veelgi tähtsam on osutada nendele kuritegudele, mis on teoksil praegu (n-ö crime in progress). Venezuelas on toimumas riigipööre, mille tagajärjeks võib olla pikaajaline kodusõda.

Sotsialistist president Nicolás Maduro, kes oli kaotanud eelmised parlamendivalimised, tegi seda, mis on diktaatoritel kombeks: kuulutas parlamendi ebaseaduslikuks, jättis nii eesseisvad parlamendi- kui ka presidendivalimised ära, peatas kehtiva põhiseaduse ning korraldas oma reeglite järgi uue konstitutsioonilise kogu, mille eesmärgiks on uue autokraatliku konstitutsiooni loomine. Suurem osa Venezuela elanikkonnast seisab nendele arengutele resoluutselt vastu, tänavatel on protestid, mis on viinud ka inimohvriteni.

Venezuela oli kunagi üks õitsvamaid piirkonnariike, kuid Hugo Chavezi ja tema mantlipärija Maduro populistlik sotsialism on ühiskonna viinud majanduskrahhi veerele. Poeletid on tühjad, esmatarbekaupu osta ei saa, neid kas hangitakse mustalt turult või jaotatakse vastavalt privileegidele. Hügieenitarbed, kaasa arvatud tualettpaber on luksuskaup. Vanemad inimesed mäletavad pidevat tualettpaberi defitsiiti Nõukogude Liidus, hügieenisidemeid sai näha ainult Soome televisioonist, nende asemel kasutati vatti, aga vatti ei olnud - apteeke kaunistasid sildid: «Vatti ei ole ja vatti ei tule».

Maduro režiim säilib vaid sõjaväe ja julgeolekujõudude toel. See on Venezuela võimueliit.

Juhtus kaks halba asja korraga

Möödunud sajandi lõpul oli mul mitu pikemat vestlust juhtiva Kuuba semiootiku Desiderio Navarroga. Ta on entusiastlik semiootik, Tartu-Moskva koolkonna propageerija, samal ajal tulihingeline marksist ja Kuuba patrioot.

Kuid ta ei saa aru, kurtis ta mulle, miks elab Kuuba rahvas oma nii õige sotsiaalpoliitilise ühiskonnakorralduse juures vaesuse piiril ja valitseb totaalne defitsiit. Eriti pani teda imestama, miks Kuubas, mis alati eksportis puuvilja, pole enam puuvilja saada.

Ma ei tahtnud laskuda poleemikasse progressiivse ühiskonnakorralduse üle, defitsiidi kohta aga rääkisin Nõukogude Liidus populaarse anekdoodi: küsitakse, mis juhtub, kui Saharas üles ehitada sotsialism? Vastus: algul ei juhtu midagi, aga mõne aja pärast tekib liivadefitsiit. See lugu meeldis Desideriole nii väga, et ta jooksis seda teistele ladinaameeriklastele rääkima.

Olukord Venezuelas on aga võrreldes Kuubaga veel palju dramaatilisem. Ka Venezuelas on rikkalik loodus, mis võimaldas viljakat ja mitmekesist põllumajandust. Seal aga juhtus kaks halba asja korraga: sotsialistlik diktatuur ja nafta.

Venezuelal on maailma suurimad naftavarud, lisaks sellele veel arvukalt erinevaid maavarasid, kuid selle aasta kevadel jäi Caracase autoliiklus seisma: pole bensiini. Kogu Venezuela naftatööstus on riigistatud. Ja riik ei tule nafta töötlemisega toime. Juba enne seda kadus kvaliteetne bensiin oktaaniarvuga 95, rääkimata siis kõrgemast, saadaval oli vaid 91, ja seegi oli defitsiit. Saharas on pingeline olukord liivaga.

Tulles tagasi kommunismiohvrite konverentsi juurde, siis on väga oluline, et sellest ei saaks isoleeritud sündmust. Kommunismioht ei ole üksnes minevikutont. Lõuna-Ameerika Riikide Liit mõistis Maduro ja tema tegevuse hukka. Hukkamõistva avaldusega esines ka president Donald Trump.* Oleks väga oluline, et oma selge seisukoha võtaks ka Euroopa Liit ning Eesti oma eesistumise ajal võtaks enda peale vastava initsiatiivi.

---

* Trump tegi seda aga väga kahetsusväärsel moel: lubas demokraatlikele jõududele Venezuelas Ameerika Ühendriikidelt sõjalist tuge. Demokraatlik liikumine Venezuelas on patriootlik, Madurot süüdistatakse riigi Kuubale ja rahvusvahelisele kommunismile mahamüümises. Maduro aga omalt poolt põrutab, et tema vastased on Ameerika imperialismi hüpiknukud. Trumpi avaldus on vesi Maduro veskile.