Tarmo Pikner: elu nagu seebiooperis ehk Taavi naisevõtt

Taavi Rõivas ja Luisa Värk abiellusid. Foto: Mati Leet

Möödunud nädal sai lihtrahvas Eestis kaeda erkordset nähtust ehk seda kuidas ameerikalik teleseep ellu ärkab. Nii sai Superstaari-Luisa lõpuks tanu alla ja Valitsuse-Taavi päised pähe, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Ajal, mil Hispaanias loeti kokku terroristide käe läbi langenuid ja haavatuid ning Turu linnas ihuti pussnuge, toimus paras möll ka Maarjamaal. Nimelt tuli väntamisele seebiooperi «Vaprad ja ilusad» järjekordne seeria. Selles menusarja episoodis lavastati armastatud tegelaskujude Brooke’i ja Ridge’i pulmapidu. Peategelased on juba kümme aastat rahvast hullutanud, kuid nüüd leiti olevat paras aeg jumala palge ees paari minna.

Paaripanijaks oli koguni kõige kõrgem jumala asemik isiklikult ja meie esinduskirik Toompeal (riigikogu hoonest vaid kiviga visata) oli vapraid ja ilusaid triiki täis. Stsenaariumisse tehti üllatusmuudatus, kui Brooke kandis enne altari ette jõudmist ette oma neiupõlve viimase jumalavallatu laulu. Oli see vast vinge värk ja inglipisarad voolasid!

Vapper Ridge näppis samal ajal altari ees oma mansetinööpe (mäletate – varasemates seeriates paistis ta sellega eredalt silma). Selles pallingu-geimis andis ilus Brooke selgelt silmad ette.

Kui Brooke ja Ridge olid üksteisele elu lõpuni truuduse ära vandunud (kuulu järgi olevat Ridge kunagi isegi kogu riigile truudust vandunud) ja jumalasõnad peale loetud, nauditi värskes õhus autotööstuse arengu väljapanekut. Ülesvõtete sellest osast sai osa ka linnapööbel ja imestamist oli küllaga. Puudus vaid Ott Tänaku ralliauto, kuid see võis kahe silma vahelt kiirelt läbi lipsata.

Pulmarong liikus võttemeeskonna saatel edasi Kõltsu mõisasse, kus pulmapeo avas maailmakodanikust helilooja Arvo Pärt, kes oli saabunud oma surematu Perpetum mobilega, kui igikestva armastuse sümboliga. Igati õige valik, kuna «Vaprate ja ilusate» tegelaskujud on varasemates episoodides kippunud mitmekordselt abielluma.

Igavikulise mehise armastuse poolt esindas etenduseks kohale lennanud Luxembourgi peaministripaar, kelle pulmas Ridge ja Brooke ise omal ajal jalgu keerutanud.

Kui kiibitsejana seriaali võtetele midagi ette heita, siis tekib üks kiuslik küsimus – kuidas on nii väikese eelarvega võimalik teha sellist palagani? Asjatundjate hinnangul ei küündinud tuulutatud raha hulk üle 50 000 euro. Kahtlustan, et selle summaga kõigi osatäitjate kulusid küll katta ei saa. Siin tuleb loota meie tublidele õiguskaitseorganitele - kas pole äkki kusagil ümbrikke või raamatuid peidetud summadega, et kõrvale hiilida riigimaksude tasumisest.

Steven-Hristo Evestus juba ei maga! Pole teada, kas stsenaariumisse oli sisse kirjutatud ka puude taga hiilivad salasilmad, kuid ega see teadmata jää, selgus saabub järgmises seerias.

Näiteks teise parajasti Maarjamaal vändatava vodevilli «Kättemaksukontor kiirabiga kohtusaalis» eelarve on märksa kopsakam. Seal liiguvad sajad tuhanded puhtas sulas käest kätte ja räägitakse, et isegi Šveitsi pangad olevat etendusele õla alla pannud.

Siinkohal oleks paslik meenutada vana rahvatarkust – odava rahaga kallist asja ei tee. Aga võib-olla polegi kogu see värk nii kallis kui välja paistab.

Üks tähelepanek veel. Ülesvõtete ajastus võinuks olla paremini valitud – see oleks võidud lükata päeva võrra edasi ja sobivamasse kohta. Nimelt olid ülejäänud eesti vaprad ja ilusad kogunenud järgmisel päeval presidendi kantselei roosiaeda ning seal oleksid kõik kenad inimesed saanud osa Brooke’i ja Ridge’i pulmatordist. Kuid ega kõik ihalejad ei mahu marjamaale (ammugi mitte Maarjamaale).

Niisiis, ristirahvas rõõmusta – meie riik on pääsenud järjekordselt maailmakaardile ja (pulma)rõivad võib nüüd rahumeeli varna riputada, kus nende koht (ja sinna need võiksidki jääda).

PS Mõned nimed on delikaatsete isikuandmete lekkimise kartuses muudetud. Ülejäänu on aga selge kui seebi(ooperi) vesi.