Juhtkiri: valijatele võiks parem lubada head tuju või ilma

Jüri Ratas Foto: Sander Ilvest

Populismile on omane usk, et mõni lihtne samm võib radikaalselt parandada kogu ühiskonna olukorda. Nende lahenduste pakkujad ise sellesse enamasti ei usugi, ent nende seisukohalt on palju tähtsam see, et leiduks kodanikke, kes oleksid valmis valimistel oma hääle andma, kui näiteks lubada nende palgad kümnekordistada või näidata koht kätte kellelegi, kes nendesamade kodanike meelest nende õnnelikuks saamise teel risti ees on.

Selle aasta algul lubas peaminister Jüri Ratas vaadata üle Eesti senise kodakondsuspoliitika. Selle küsimuse üle võib loomulikult vaielda, ent ei kodakondsuse nullvariandi lubamine ega ka nn hallide passide ärakaotamine ja inimeste fakti ette seadmine, et aasta vältel tuleb valida emb-kumb, kas Vene või Eesti kodakondsus, pole midagi muud kui labane populism. Kodakondsuseta isikute küsimus on praegu lahendamatu ja kindlasti ei saa seda lahendada stahhanovliku hoogtöö korras. Selle küsimuse lahendab ühel või teisel moel vaid aeg.

Kodakondsuspoliitika, kooseluseaduse, üleeuroopalise rändepoliitika, vapside rehabiliteerimise ja muu sellise teadlik toomine omavalitsuste valimisvõitlusse näitab vastutustunde puudumist oma valijate ja terve ühiskonna ees, sest nende küsimuste reguleerimine ei kuulu teatavasti kohalike volikogude kompetentsi.

Nii oleks Jüri Ratas võinud oma palju resonantsi tekitanud venekeelses intervjuus Radio Svobodale peibutada valijaid hoopis lubadusega võtta vastu hea ilma seadus, mille järgi oleks 360 päeva aastast suvi ja ainult viis päeva talv, kusjuures suvel ei langeks temperatuur alla 26 kraadi, säraks päike ning talvel oleks vähemalt paarkümmend sentimeetrit lund. Justiitsminister Urmas Reinsalu võinuks turgutada oma erakonna reitingut, mis on langenud juba põrandaliistust madalamale, mitte lubadusega tühistada kooseluseadus, vaid vastu võtta näiteks hea tuju seadus, keelustades stressi ja apaatia.

Kõik see võib ju kõlada absurdselt, ent kodurahu huvides oleks teatud poliitikutel vastu kohalikke valimisi kahtlemata targem tegeleda selliste teemadega nagu hea ilm ja hea tuju, mitte vastandada omavahel eri rahvusi ning ühiskondlikke gruppe. Ka tuju- ja ilmaküsimuste reguleerimine ei kuulu teatavasti kohalike omavalitsuste pädevusse, ent vähemalt ei tekita nende kaasamine valimisvõitlusesse ühiskonnas poliitiku või tema erakonna mõne toetusprotsendi või linnavolikogu koha pärast asjata pingeid.

Kohalikud valimised on vähemalt ideaalis võimalus saada valijalt mandaat oma kodukandi elu parandamiseks. Populistidest poliitikute soov ajada rahvast ratsahobuse kombel ringiratast viib vaid selleni, et järjest enam tekib juurde poliitilises elus pettunuid ja sellest võõrdunuid.