Aadu Must: õpetaja lahkumine. IN MEMORIAM Helmut Piirimäe

Helmut Piirimäe. Foto: Kales Saar / Postimees

Sellest ajast, kui minust sai Helmut Piirimäe õpilane ja kõigest kolm aastat hiljem noor kolleeg ning mitme tema töö jätkaja, on möödas üle nelja aastakümne. Veerand sajandit töötasime sõna otseses mõttes õlg õla kõrval Tartu ülikooli üldajaloo kateedris ja istusime koos arhiivi uurimissaalis. Suurmehe lahkumine elustab vanad mälestused, täis tänutunnet. See ajendaski kirja panema mõned teistele vast tundmatumad mõttekillud.

Õpetaja

Ma austan ja hindan professor Piirimäed kui teadlast ja teadlaste koolitajat. Ometi sean kõige kõrgemaks teeneks meie ühiskonna ees tema kui õppejõu töö. Tagantjärele on arutatud, kas Helmut Piirimäe oli dissident ja kas ta ründas nõukogude korda. Professor ise ei olnud nii kergemeelne, et sellistel teemadel vestelda. Ründas küll. Targalt ja visalt. Just nii, nagu mitu suurt meest ennegi seda teinud, seisis ta keelatu ja lubatu piiril, olles veendunud oma intellektuaalses üleolekus. Nii ta kasutas unikaalset võimalust olla tuhandete õpetaja ja lõhkuda iroonilise, kuid peaaegu viisaka naeratuse saatel see vildakas ajaloo- ja maailmapilt, mida tollane režiim nii püüdlikult ehitas.

Helmut Piirimäe oli akadeemilise maailma kohta harjumatult korralik, distsiplineeritud ja kohusetundlik mees. Loengu aeg oli püha aeg. Kõik puudumised pandi kirja. Mäletan sellega seoses üht hetke, kui professor saabus kateedrisse, täis raevukat irooniat. Nimelt oli keegi prorektoritest otsustanud uut luuda mängida ja isiklikult kontrollida, kas õppejõud peavad oma loenguid korralikult, ega ometi hiline või loenguid ära jäta. Peahoonest kaugemale ei viitsinud ilmselt minna, kontrollis Piirimäe varahommikust loengut. Reageering sellele kõlas nii, nagu käinuks lõbutüdruk kooli kasvatustööd kontrollimas! Oli veel üks kindel põhimõte: spikerdamine ülikoolis oli moraalilage asi ja spikerdaja professori isiklik vaenlane. Petis. Mäletan episoodi, kus üks meie kursuse kena daam peitis kontrolltöö ajaks spikrid siidisuka alla. Võibolla krutski mõttes? Mõtle kui naljakas, kui õppejõud tuleb nõudma, mis teil seal seeliku saba all on. Rumal tüdruk – tal jäi ülikool lõpetamata.

Ega see terror või üliõpilaste akadeemiliste vabaduste piiramine olnud? Aga kuidas siis teisiti saanuks? Tollal oli loeng tõepoolest teadmiste edasiandmise peaaegu ainuke meetod ja Piirimäe loenguid pidi kuulama, mitte eksamil kellegi kaastudengi konspekti järgi hämama. Need olidki suure meistri loengud!

Minu põlvkonna ajalootudengid olid veendunud, et Helmut Piirimäe on ülikooli kõige säravam õppejõud. Jah, tal oli selleks lausa jumalik anne ja head eeldused. Kõva, selge, kogu auditooriumit vallutav hääl, lummav esitluslaad. Võime tajuda auditooriumit, leida vaimne kontakt kuulajatega. Aga hoopis tähtsam oli loengute sisu, mis nõudis kaasamõtlemist. Ja edasi mõtlemist. Rääkis erinevatest kontseptsioonidest. Väliselt nagu ei valinudki poolt. Aga rohkem kui kümme kommentaari rääkisid Piirimäe pilk ja kuulsad köhatused just õigel kohal. Oma loengutega rikkus ta süstemaatiliselt kogu seda «suurt ja ilusat» ajaloopilti, mida ametlik ideoloogia koos igasuguste ühiskonnateaduste kateedritega ehitas. Ta naeris marksiste, kes ei tundnud marksismi, ja muigas kaastundlikult Vene impeeriumi apoloogide üle, kelle juttu ajalooallikad ei kinnita. Rääkis võimumehhanismidest, huvidest, poliit-tehnoloogiatest, võimumängudest ja kaunitest daamidest. Just Piirimäe uusaja ajaloo loengud 17., 18. ja eriti 19. sajandi ajaloost olid minu põlvkonna ajaloolastele poliitilise ajaloo kool. See, et iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi parlamendis oli kümnendik ajaloo diplomiga mehi, oli arvestatavas osas ka Helmut Piirimäe töö vili.

Arhiiv

Professor Piirimäe oli arhiivi usku. Seda usku on ta jaganud ka mulle. Ajaloolased jagas ta kaheks. Päris ajaloolased olid need, kes töötasid arhiivis. Helmut kordas vahetevahel Saksa ajaloo suurkuju Leopold von Ranke mõtet, et ajaloolane, kes töötab arhiivis vähem kui 300 päeva aastas, kaotab oma kvalifikatsiooni. Oma õpilaste suhtes ta nii karm siiski ei olnud, aga akadeemiku üle, kes vuras 30. detsembril Tallinnast uhke autoga arhiivi ette, et nimi selles aastas arhiivis töötanute nimekirja saada (tollal trükiti selliseid nimekirju), irvitas ta tudengite ees päris avalikult.

Helmut tundis väga hästi arhiivinduse tahke. Oma töömeheteed alustas ta arhivaarina ning meenutas muhedalt sealseid aegu, olusid ja inimesi. Elanud nagu rott ajaloo viljasalves ja nuumanud ennast igal võimalikul hetkel arhiivihoidlas istudes uute teadmistega. Ta osales muuhulgas innukalt Eestis elanud rootsi vabade talupoegadest ajaloo dokumendikogumiku koostamisel. Aeg ei soosinud paljusid tema töid. Mõnikümmend aastat hiljem, kui mõni tegijatest juba surnud, kogumik ikka ilmus. Mina võitsin Helmut Piirimäe väga suure sümpaatia 1974. aasta kevadel arhiivis arhiivinduse praktikal. Teda üllatas, et üks III kursuse tudeng oli arhiivi toonud terve oma kodukandi kultuurielu kajastava arhiivifondi, mida ta mind praktikal siis kohe ka korrastama pani.

Meenutan vaid üht kildu tema kreedost: arhivaal on rahvuslik rikkus. Meie elame, kes 60, kes õnnelik, 80 aastat, aga need arhivaalid siin on elanud sajandeid enne meid ja peavad kestma ka sajandeid pärast meid. Üks selle juurde käinud praktilistest käitumisjuhenditest ütles, et kui ükskõik kes teist näeb, et mõni uurija paneb oma märkmete lehe arhivaali peale, on teie kohustus kogu tagasihoidlikkus unustada, juurde astuda ja rahvusliku kultuuripärandi ohustaja korrale kutsuda. Pidage seda siis meeles, kui arhiivis käite.

Teadustööde allikalise baasi, aga samuti tööde vormistamise osas oli professor vist küll meie osakonna suurim pedant. Sellega seoses meenub üks suurimaid talle osaks saanud solvangutest. Mäletan, kui ülikooli kirjastuse väljaandena ilmus meie kateedri juures koostatud teadustööde kogemus. Selle ehteks oli professor Piirimäe vist küll sadakonna arhiiviviitega vundamenteeritud artikkel. Professor vaatas värsket numbrit ning õnn tema silmis asendus ehmatuse, siis ahastuse ja raevuga. Arhiivimaterjalide puhul viidatakse teatavasti traditsiooniliselt lehti, mitte lehekülgi. Teksti lehe pöördel viidataksegi lisades pöördel, tavaliselt siis lühendiga p. Toimetuses oli keegi tarkpea leidnud, et Piirimäel on viidetes valed lühendid, ja kõik lehed lehekülgedeks teinud. Pöörded jäid kenasti alles. «Mis asi on lehekülg 16 pöördel? Mis see siis on, kas lk 15 või 17?» Seletasin abivalmilt, et see on 15 – paaritud numbrid ju paremal ja… Hetkeks vaatas kohe väga kurjalt, nagu olnuks mina see toimetaja. Siis küsis: «Kuidas ma nüüd oma tudengitele silma vaatan?» Mina küll ei tea ühtegi tudengit, kes seda jama oleks professori süüks pidanud.

Teadlane

Professor Piirimäe teadustööst rääkimine vajab rohkem leheruumi ja teistsugust formaati. Kordan vaid, et tema oli see mees, kes tõi Eesti ajalooraamatutesse tagasi Rootsi-aegse Tartu Ülikooli suuruse ning sundis ka häid kolleege selles töös kaasa lööma. Muide, peamiselt Piirimäe kirjutatud Tartu Ülikooli varasemast ajaloost ilmus ka teiste meeste nime all võõrkeelne referaat. Plagiaat polnud tollal eriti taunitav asi ja nii vastati kaebusele, et nood teised olevat tema tööst vaid «viljastava impulsi saanud». See pani professori vihast särtsuma… «Kas minu töö on siis umbes midagi sellist, nagu õunapuule pannakse natukene sõnnikut?» iroonitses teadusemees.

Nüüdseks on Piirimäe uurimustest saanud oluline osa Eesti ajaloos. Tartu linna ajaloo uurimisel tehtud tööd on tunnustatud Tartu tähega. Sajandivahetuse paiku, kui Euroopas ja Eestiski hakati tegelema sientomeetrilise uurimistööga (teadlaste hindamine nende produktiivsuse ja eelkõige viidatavuse järgi), oli professor skeptiline. Kujutage ette: keegi käib välja mingi lolluse ja kõik, kes teda kritiseerivad, viitavad talle ja aina tõstavad tema reitingut. Siis selgus, et Eesti ajaloolased «kellelegi lollile» siiski ei viita. Eesti viidatavaim ajaloolane oli professor Piirimäe. See tähendab, et tal oli juba siis oma koolkond, tublid õpilased.

Professor oli aastaid Tartu ülikooli juures väljaantava «Skandinaavia kogumiku» peatoimetaja. Olukord oli tagasi vaadates kurbkoomiline: Piirimäele ja tema kolleegidele ning jüngritele anti võimalus Skandinaavia ajalugu ja meie kultuuri- ning majanduskontakte uurida ja töid publitseerida, aga seda lubati teha ainult kodus. Skandinaavia arhiividesse ja raamatukogudesse ei lastud. Publitseerimine käis ka «rahvusvahelise suhtlemise keeles», st vene keeles. Ometi tegi Helmut peatoimetaja tööd hasartse püüdlikkusega ning tõmbas kaasa kõiki, kelle uurimistöö selleks põhjust andis. Kui rääkisin talle Venemaa arhiivist leitud Suure Rootsi Katastri rollist 19. sajandi uuendustes, polnud pääsu, «sbornikusse» tuli artikkel teha! Paradoksaalsel kombel varisesid just vabaduse saabudes kokku lootused teha «sborniku» baasil juba uus, ingliskeelne rahvusvahelise väljaanne. Seni rahvusvaheliseks teaduskoostööks püüdlikult ehitatud kitsuke tagauks osutus tarbetuks, sest loodetult pidid uuel ajal kõik väravad valla olema. Tema pojal, kes toimetab praegu Tartu Ülikooli juures peale õppejõutöö teadusajakirja ja jätkab isa teed, on ajaga rohkem vedanud.

Seltsielu

Professor Piirimäe kõige tihedam suhtlemisring tollel nõukogude ajal oli suuresti üldajaloo kateeder (professor Ligi, dotsent Märt Tänava, dotsent Aadu Must), naaberkateedrist dotsent Tiit Rosenberg. Kõige lähedasem mõttekaaslane oli muidugi professor Sulev Vahtre. Dotsent Palametsa populaarsus väljaspool ülikooli pahandas Piirimäed aga tõsiselt. EÜSi poolega pole ma kursis, aga eks see oligi hiljem.

Üks tema armastustest oli üliõpilaste ajalooring. Teda köitsid selle huvitavad, õpetlikud ja meeleolukad ekskursioonid, täis lusti, naeru, tarka juttu ja sekka irooniat. See pakkus tudengitega vahetu suhtlemise võimalusi. Professor ei jätnud vabatahtlikult vahele ka mitte ühtegi ajaloo osakonna pidu. AnkurNende kavasse kuulus ikka ja alati kohustuslik õppejõudude laul. «Tänava ja Hammurapi, Vilma Trummal potikillud, Konksu Jaan ja Hiina keiser» ning ikka ja alati: «Piirimäe ja kaunid daamid». Miski ilus ei olnud professorile võõras. Aga daamid tulid ikka loengukursusest, kus just need kaunid daamid olid kaelaks, kes suurte riigimeeste päid just sinnapoole keerasid, kuhu vaja. Kui oli hea pidu, lauldi veel laule. Minu mäletamist mööda oli Helmuti lemmik üks laul hotentottidest («Üks neist näris verist kõri / teine varvast lutsutas / pealuud kus loksus veri / neegripealik tühjendas» jne). Professor soleeris, tudengid laulsid tumedat ja madalat «ai-tummairassa» saatepartiid ja sinna vahele professori päris kõrgetel toonidel esitatud džunglimetsa hüüatused. Tänasest tarkusest teame, et seegi oli väga tähtis töö: haritud inimeste seltsielu on üks kodanikuühiskonna rajamise tähtsamaid tööriistu ja totalitaarsele riigikorrale sobiliku mõttelaadi lammutajaid.

Üheks sellise klubilise töö vormiks, kus professor kaasa lõi, oli Uno Sahva ülikooli õppejõudude võimlemisrühm. Käisin seal mõnda aega, kohtusin paljude huvitavate inimestega. Ega seal ainult võimlemise või pallimänguga tegeletud. Vähemalt sama tähtis olid saun, väike õlu, meeste omavahelised jutud. Ja ikka ja jälle Helmuti nauditavad esinemised. Kui vaja, ajas lora. Aga rohkem jäädi ikka kuulama. Kui jutt läks ajaloo peale, sai Helmut väärikalt seletada, kuidas need asjad tegelikult ikka olid. Minul ei olnud piisavalt enesedistsipliini, et väga kaua Sahva klubis püsida, aga Helmut oli selle raudvara ning kahetses iga sunnitud puudumist. Piirimäe õpilasteks peavad ennast sajad inimesed, kes arhiivi konverentsidel, väärikate ülikoolis, täienduskursustel või väljaspool ülikooli tema loenguid või kasvõi giidijuttu kuulnud.

Meie töösuhted professor Helmut Piirimäega olid alati sõbralikud ja asjalikud. Laulva revolutsiooni järel oli meie vahel teatud distants. Professorit tegi murelikuks minu erakondlik kuuluvus. See ei seganud meil rääkida ajaloost, arhiividest ja ülikooli asjadest.

Mäletan ka üht temalt saadud emotsionaalset nahatäit. Kirjutasin nimelt raamatu eestlaste perekonnaloo allikatest. Enda õigustuseks pean lisama, et Helmut oli üks, kes mind seda kirjutama õhutas. Tegime raamatu küljendust arhiivinduse õppetoolis, oma õppetooli inimestega, nagu öeldakse, käepäraste vahenditega. Raamatu kaanekujundust ei olnud. Hilisel õhtutunnil kohviretkelt naastes tekkis kellelgi meist lustakas mõte korjata tänava äärest peotäis tammelehti. Skaneerisime need arvutisse ja saime kaanele oma arust täitsa vahva tausta. Kui Helmut raamatut nägi, sain tuld kõikidest tema iroonia kahuritest. Ja selliseid iroonilisi pilke olin enne näinud vaid siis, kui ta nõukogudeaegsetest ideoloogiakubjastest rääkis. Et isegi Pätsu ajal ennast eluajal ikka tammepärgadega ei ehitud. Raamatu sisust pole juttu olnud.

Pärast Helmut Piirimäe emeriteerumist kohtusime kultuurisündmustel. Arhiivis. Raamatuesitlustel. Tänuga tunnistan, et tavaliselt oli tal mulle jagunud ikka mõni toetav ja tunnustav sõna. Oli ka sõbalikku kriitikat.

Mõne aasta eest pidasin Eesti Vabariigi aastapäeval Tähetorni juures lipu heiskamisel kõne. Pärast astus Piirimäe juurde ja ütles, et peab mind parandama. Rääkides sinimustvalgest, olevat ma kõne struktuuris värvide järjekorra sassi ajanud ja… musta viimaseks jätnud. Arvas, et nii ei sobivat teha. Juttu pipardas mulle 1980. aastatest nii tuttav salapärane köhatus… Teinekord meeldis talle üks minu kõnes tollase peaministri eelmise õhtu kõnest ajendatud motiiv. Peaminister arvas, et Eesti võib uhke olla, kuna on vabaduse maailmameister. Kordasin Piirimäe loengult kuuldud mõttearendust, et Prantsuse valgustajad said juba 18. sajandil aru, et elus peab olema tasakaal: kui on liiga palju vabadust, surevad võrdsuse ideaalid, võrdsuse vohamine tapab jälle vabaduse ja viib kasarmukommunismile. Selleks ongi loosung «Vabadus, võrdsus ja vendlus»! See viimane peaks neid kahte ülejäänud kategooriat tasakaalus ja riigilaevukest kreeni vajumisest tagasi hoidma.

***

Inimesed elavad edasi oma lastes. Teadlased ka oma akadeemilistes lastes ja lapselastes. Helmut Piirimäed võiks selles mõttes õnnelikuks meheks pidada. Tal on tublid lapsed ja võimekad õpilased.

Isiklikult minu jaoks on tegemist õpetajaga, kes on mind õpetanud hoopis rohkem, kui ta ise oskas arvata. Mees, kellega olen keeruliste valikute hetkedel mõttes nõu pidanud ja üritanud töötada just samade põhimõtete järgi nagu tema. Kuigi loomulikult omas ajas ja oludes. Tema sõnu sellest, kui tähtsad on Eesti riigile ja rahvale meie arhiivid, meie kirjaliku rahvusliku mälu hoidjad ja kui tähtis on meie rahvusliku identiteedi kujunemisel aus ning kõrgel professionaalsel tasemel uuritud ning kirjutatud Eesti ajalugu, kuulsin ma oma kõrvus ju ka ilma talle selleks helistamata. Samamoodi nagu veel sajad tema õpilased.