Priit Pullerits: uus normaalsus viib alistumiseni

Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Muidugi on nüüd tark teha enne Euroopasse reisimist terrorismikindlustus, mis küll ei kaitse kedagi selle eest, et teda päisel päeval keset linna surnuks ei sõidetaks või pussitataks, vaid lihtsalt hüvitab terrorismist tulenevad kahjud. Kuid on äärmiselt küüniline väita, et selline olukord, kus süütud ja rahumeelsed inimesed on samamoodi jahitavad nagu ulukid jahihooajal, oleks kuidagi normaalne.

Aga just seda püüavad meile sisendada nood, kes on lasknud Euroopa eluohtlikuks muutunud argiolude iseloomustamiseks käibele mõiste «uus normaalsus». Mis ei tähenda muud kui seda, et kellegi meelevaldne, ent samas sihilik vigastamine või tapmine on midagi tavalist, igapäevast, harjumuspärast. Ja et see uue normaalsuse eestkõnelejate arvates tõesti nii on, kinnitavad nende enesekindlad, ehkki pateetilised hüüatused, et «meie ei karda!» ja «meid nad ei hirmuta!».

See, et uue normaalsuse mõiste, mis algselt kirjeldas eelmise kümnendi lõpu finantskriisi järgseid majandustingimusi, on nüüd juurdunud ka terroripaines Euroopa sisejulgeoleku iseloomustamisel, näitab selle mõiste kasutajate ükskõikset ja inimvaenulikku hoiakut. Kõige võikam iroonia seisneb selles, et uue normaalsuse mõistega vehivad valdavalt nood, kes peavad end inimõiguste austajaks. Olgu noile siinkohal meenutatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 3: «Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele.»

Just see, kui vaadata, millistest ringkondadest on uue normaalsuse mõiste terrorismi kontekstis tuule tiibadesse saanud, juhatab kätte tolle termini leviku põhjused. Esiteks aitab uue normaalsuse mõiste suruda maha karmi tõsiasja, kust ja kellest lähtub peamine oht. Pole ju n-ö euroopalik avalikult välja öelda, et «hunt on karjas». Teiseks saab pingeliseks arenenud olukorda pehmendada, koguni ilustada – uus normaalsus tähendab ju, et mingit ohtu justkui polekski.

Ja kolmandaks on uue normaalsuse mõiste igati kooskõlas euroopalike poliitkorrektsuse kaanonitega, mille järgi ei tohi keegi mingil viisil tunda end puudutatuna ega ammugi häirituna. Uue normaalsuse ümmargune mõiste just selle tagabki: see ei kirjelda kuidagi, kes teisi terroriseerivad, ega kirjelda isegi seda, et terror on üldse õhus. Enamgi veel: uue normaalsuse edendajad nõuavad lausa, et tuleb õppida koos terrori ja terroristidega elama.

Kui inimpõlgurlikud sellised hoiakud on, tuleb reljeefselt välja siis, kui vedada ajaloost paralleele. Nimelt, kui surmaohu pidev luuramine süütute inimeste seas on kellegi arvates normaalsus, millega peab harjuma, siis miks mitte nimetada stalinliku terrori või hitlerliku hirmuvalitsuse perioodi samuti ümber tolle aja uueks normaalsuseks. Õppisid ju inimesed ka koos nonde õudustega elama.

Tegelikult, vaadakem tõele näkku, tähistab uue normaalsuse mõiste käibele võtmine esimest suurt sammu prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi kirjeldatud uutele oludele alistumise teel.