/nginx/o/2017/12/08/7390951t1hfab9.jpg)
Eesti poliitika tuuma ei ole kujundanud ega kujunda tulevikus mingi «eesti-vene lõhe». Teistpidi arvamused, olgu siis hea- või pahausksed, on sündinud peades, kus ühiskonna edenemine käibki üksnes läbi konfliktide ja klassivõitluse või nende puudusel ise leiutatud «lepitamatute vastasseisude», kirjutab akadeemik Jaak Aaviksoo (TTÜ rektor).
Lähenevad valimised annavad tööd ja leiba mitte ainult poliitikutele, vaid ka suurele hulgale sotsioloogidele, politoloogidele ja muidu kommenteerijatele, kes püüavad toimuvat kuidagi mõtestada ja inimestele selgitada. Meediaühiskonnas hakkavad need selgitused elama oma elu ja mõjutavad omakorda ühiskonna käitumisi ja valikuid, sestap tuleks ka seda kajastust veidi mõista ja analüüsida.
Kahetsusväärsel moel, ehkki ajalooliselt mõistetavatel põhjustel, valitseb meie akadeemilises ja ka asjaarmastajalikus ühiskonnakäsitluses ühekülgne, nn konfliktiteooria, mille tuntuim esindaja on Karl Marx, kellele ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu. See teooria püüab kõik keerulised ühiskondlikud protsessid taandada lihtsatele must-valgetele vastaseisudele, millest johtuv hea ja kurja võitlus määrab, kuhu ühiskond liigub. Marksistlikust tüvest võrsunud sotsioloogiline mõte on muidugi teisenenud ja «antagonistlike vastuolude dialektilise ületamise» asemel räägime ühiskonnas valitsevatest (vaikimisi ebasoovitavatest) lõhedest, mis tuleks «riigi targal juhtimisel» kaotada.
Valimiste kontekstis tähendab see arusaam, et valimiste lähenedes tuleb poliitilistel jõududel kujundada oma programmiline positsioon, mis selgelt vastandub peamise oponendi seisukohale. On sõnastatud isegi kreedo, mille järgi võidab valimised see jõud, kes sõnastab valimiste põhikonflikti. Eelseisvate (kohalike!) valimiste senise kajastuse põhjal tundub, et selle sotsioloogilise peavoolu ettekujutuses on järjekordselt kesksel kohal Edgar Savisaar ja «vene küsimus». Mulle tundub see arusaam sama asjakohatu kui siiraste, ent selgelt välja kujunenud hoiakuga lääne ajakirjanike ettekujutus Eesti tegelikkusest. Lapssõdureid otsivat Itaalia fotoajakirjanikku on isegi võimalik mõista – ikkagi kohalike naivistide toel kaugelt tulnu, olgu siis isiklikust uudishimust või kellegi ülesandel. Kohalike kommentaatoritega on keerulisem.
Eesti elu veidigi rahulikumalt vaadeldes on aga selge, et valdava osa Eesti valijate jaoks, etnilisest, soolisest, vanuselist või mis iganes «lõhest» hoolimata, pole valimiskastide juures mõtteis Savisaar ja «vene küsimus» – nad soovivad valida neid, keda nad enim usaldavad. Usaldus aga põhineb ühelt poolt senisel kogemusel (või pettumusel) ja teiselt poolt lootusel tegelike probleemide lahendamisele. Tõsi, senine kogemus on loonud tasapisi kasvava lojaalse valijaskonna peamistele poliitilistele jõududele ja kindlasti on kujunenud ka ebaühtlane jaotus etnilisi, regionaalseid või muid jooni pidi, ent laias laastus eristavad erakondi siiski palju rohkem ilmavaatelised ja poliitilised hoiakud ning lubadused kui eespool mainitud «ületamatud lõhed». Lõhed valitsevad pigem mõtlejate peades ja lõhkiste peadega mõeldust pole suurt kasu loota.
Ometi tasub peatuda ka nn vene küsimusel. Püüdmata olla kõikehõlmav, tooksin esile kolm aspekti, mis tõepoolest väärivad tähelepanu. Esmalt julgeolekupoliitiline Vene-oht ja NATO, mida eestlased ja eestivenelased tajuvad erinevalt. See on paratamatu, olles sügavale juurdunud usaldamatuse tulemus, ent meil on siin oluline keskne ühishuvi – me soovime ühtmoodi konflikti (ja mitte ainult sõjalist) vältida. Tegelegem siis selle ühishuviga, läbi avatud ja empaatilise arutelu, laskmata seejuures kellelgi, ei kodumaistel analüütikutel ega välismaistel nõuandjatel, endale lähenemiste erinevuse põhjal vastandust õhutavaid poliitilisi silte külge kleepida.
Teiseks, põhiseaduslik eesti keele ja kultuuri kestmise tagamine, sealhulgas eesti keele staatus riigikeelena. Võib mõista venekeelsete kaasmaalaste soovi sätestada vene keele eristaatus, ent usun, et samavõrd mõistetakse eesti keele eksistentsiaalset tähendust kõigile eestlastele. «Vene keel riigikeeleks» ei ole poliitilise loosungina arvestatava ühiskondliku toetusega ja olen veendunud, et tasakaalustatud lähenemise korral ei ole ka võimalik tekitada ühiskonna poliitilist polariseerumist selle küsimuse pinnalt.
Kolmandaks eestivenelaste (ja teiste mitte-eestikeelsete) sotsiaalne staatus ja osalus ühiskondlikes tegemistes. See on probleem, mis tekitab pingeid ja on ka poliitiliste vastasseisude pinnas. Lahendus eeldab selgusele jõudmist probleemi olemuses. Selles aga on keskne koht arusaamises, et eesti rahvuslus on keeleline, mitte etniline – omad on keeleliselt omad, sõltumata etnilisest taustast, usutunnistusest ja nahavärvistki.
Mõned tähelepanekud. Valdav enamik eestlaste ja eestivenelaste palgaerinevustest on seletatav riigikeeleoskuse või pigem selle nõrkusega. Eestikeelne kooliharidus või selle puudumist kompenseeriv suhtlusvõrgustik kaotab praktiliselt ka etnilised erinevused osaluses avalikus teenistuses. Haridusse suubuvadki peamised poliitilised pinged keeleküsimuses ja seal on tõesti lahendamist vajavaid probleeme, mis on palju keerulisemad, kui esialgu paistab. Osutan vaid asjaolule, et venekeelsete laste toomine eestikeelsetesse lasteaedadesse eeldab eestikeelsetelt vanematelt vähemasti sama suurt mõistmist ja eneseületamist kui venekeelsetelt vanematelt. Meie laste ja lastelaste eesti keel hakkab muutuma, ent nii nagu oleme varem vene keelest kodustanud «raamatu» ja «kapsa», saama hakkama ka uute väljakutsetega.
Eesti poliitika tuuma ei ole kujundanud ning ei kujunda täna ega tulevikus mingi «eesti-vene lõhe» või vastasseis. Isegi nõukogude ikkest vabanesid kõik rahvad ühiste ideaalide nimel, läks siis eri riikidel-rahvastel hiljem, kuidas läks. Teistpidi arvamused, olgu siis hea- või pahausksed või sootuks rumalusest kantud, on sündinud peades, kus ühiskonna edenemine käibki üksnes läbi konfliktide ja klassivõitluse või nende puudusel ise leiutatud «lepitamatute vastasseisude».
Valimistel, olgu siis eelseisvatel kohalikel või terendavatel parlamendivalimistel, on eestlastel ja eestivenelastel piisavalt ühishuve ja -muresid, millega tegeleda. Neile võikski aega ja mõttejõudu pühendada. Enam kui Marxi lugemine aitavad seejuures Comte, Durkheim ja Spencer.