Sirje Kiin: «Anname tuld!» Kelle pihta?

Sirje Kiin Foto: Erakogu

Kirjandusteadlane, Vabaerakonna liige Sirje Kiin arutab fašistliku ideoloogia üle ja küsib, kas Eestis tärkab ka seesamune jõud.

Eestis on alanud kohalike valimiste kampaania. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) teatas esimese asjana, et nende valimisloosungiks on «Anname tuld!». Rahvuskonservatiivse partei kampaaniakuulutus sattus paraku täpselt samale päevale, mil Ameerika Ühendriikides Virginia osariigis Charlottesville'i linnas toimus mitmesajapealine neonatsistlik ja rassistlik (valgete ülemvõimu propageeriv) ameeriklaste oma pronkssõduri mahavõtmise vastane meeleavaldus. 

Selle käigus rammist üks neonatsidest autoga vastuprotestijate rahvasumma, tappes ühe noore naise ja vigastades paarikümmet inimest. Ameerika presidendil Donald Trumpil, kelle võimule hääletajate seas olid muuhulgas needsamad neonatsidest rassistid, on keeldunud äsjast kodumaist terroriakti selleks nimetamast.

Tal võttis kolm päeva, et lõpuks igasugune rassistlik vägivald hukka mõista, kuid juba neljandal päeval jõudis ta oma nõunike ettekirjutatud ametlikust neonatside terroriteo hukkamõistust jällegi taganeda – Ku Klux Klani meeste suureks rõõmuks.

Sellises plahvatusohtlikus kontekstis tekib loomulikult küsimus, kelle pihta antakse siis Eestis tuld? Me ei tea muide tänini, kes süütas Vao põgenikekeskuse? Oleme ainult kuulnud või lugenud üksikutest juhtumitest, et keegi välismaalane on saanud Tartus peksa või et Tallinna baaris tekkis mustanahalisel sõjaväelasel eesti meestega füüsiliseks kippunud mõttevahetus.

Meil pole olemas Eesti kaarti, kuhu oleks märgitud teadaolevad neonatslikud ja rassistlikud vihagrupid ja -liikumised, nagu see on olemas Ameerikas. Neid vihagruppe on siin Ühendriikides tõesti uskumatult palju – ligi tuhat, täpsemalt mullu 917 gruppi, sealhulgas 130! Ku Klux Klani gruppi.

Jah, te loete õigesti, Ku Klux Klani grupid on elus ja olemas ja tegutsemas, nad ei ole sugugi kadunud Ameerika ajaloo mustadele lehekülgedele. Ainuüksi meie osariigis Lõuna-Dakotas, kus elab vaid 814 000 elanikku, on registreeritud vähemasti viis erinevat vihagrupeeringut. Eriti palju on selliseid gruppe idarannikul ja lõunaosariikides, kus rassismiprobleemil on väga sitked ajaloolised juured. Vihagruppide hulk on kiirelt kasvamas, ainuüksi kahe viimase aastaga on Ühendriikides lisandunud teadaolevalt 133 uut vihagruppi.

Kõige selle valguses võime õigustatult küsida, kelle pihta hakkab Eestis tuld andma EKRE erakond, kelle senine kõige silmapaistvam visuaalne saavutus vähemasti meediapildis on olnud paarituhandeline suhteliselt rahumeelne tõrvikurongkäik läbi Tallinna vanalinna?

Erakonna esimees Mart Helme teatas valimiskampaania hakatuseks, et EKRE kavatseb tuld anda korruptantide, bürokraatide, rahvuste hävitamise, pagulaste maksumaksja kulul majutamise ja homopropaganda pihta. «Tahame, et Eesti pealinn oleks eestikeelne. Kui vaja, siis veeretame ka päid. Venelased ei ole idioodid ja on võimelised eesti keele selgeks õppima,» lausus Helme

Eesti kõige silmapaistvam venelasest poliitik, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jevgeni Ossinovski vastas talle nõnda: «See, mille eest EKRE seisab ja mis poliitikat nad ajavad, on inimvaenulik ja see on Eestile ohtlik. See on Eesti julgeolekule ohtlik. See on ohtlik Eesti demokraatiale. /----/ Võtame näiteks välja käidud valimisloosungi («Anname tuld!» – toim), mis oma sisult tähendab, et paneme kõik põlema. See räägib sellest, kuidas nad suhtuvad inimestesse, kes nende tõuaretuspõhimõtetele ei vasta. Minu esimene assotsiatsioon selle loosungiga on umbes viie aasta tagune Saksamaa neonatside loosung «Anname gaasi».»

Üliohtlik rahvustevahelise vaenu õhutamise vastasseis on niisiis hakanud avalikkuse silme ees ägenema sel sügisel ka Eestis, ehkki katkematul Venemaa propagandal pole seda lõket infosõja süütenööriga päriselt õnnestunud põlema panna viimase 25 aasta jooksul. Kas Eesti olukord on nüüd jälle plahvatusohtlik? Mida saame teha, et seda ära hoida? Kas me teame, kus on sõnavabaduse ja rassistliku vihaõhutamise piirid? Millised on märgid, et juba on mindud üle selle piiri?

Vastamaks neile äärmiselt olulistele küsimustele tuletan meelde mullu meie hulgast lahkunud, Mussolini võimu ajal üles kasvanud itaalia kirjaniku Umberto Eco (1932–2016) klassikalist esseed «Ur-Fascism» (1995), kus ta hoiatab, et tärkaval fašismil võivad olla erinevad, pealtnäha pehmed, lausa ohutuna tunduvad märgid.

Kirjanik näeb Ur-Fašismile tüüpilisi märke järgmistes ilmingutes (refereerin Eco pikemat, näidetega põhjendatud loetelu lühendatult):

1) traditsioonikultus, mis eeldab;

2) modernismi, näiteks valgustusliku ja mõistuspärasuse tõrjumist, niisiis irratsionalism;

3) irratsionalism sõltub aktsioonikultusest – tegevus tegevuse enda huvides (action for action's sake);

4) sallimatus mistahes analüütilise kriitika suhtes, kus mittenõustumine nende seisukohtadega tähendab reetmist;

5) püüd saavutada konsensust, kasutades ära ja süvendades loomuliku erinevuse hirme;

6) Ur-Fašism tuleneb individuaalsest või sotsiaalsest frustratsioonist, apelleerides ja meeldides eriti rahulolematule keskklassile;

7) vandenõulised kinnisideed, mis seostatakse enamasti rahvusvahelise vaenlasega, kes pole nende maalt pärit, vandenõu vastustamise vahendiks on ksenofoobia;

8) vastasjõudu peetakse ühtaegu liiga tugevaks ja liiga nõrgaks (inglased söövat viis toidukorda päevas, juudid olla rikkad ja toetavat üksteist salavõrgustiku kaudu jne), seetõttu ei suuda fašistlikud valitsused kunagi sõdu võita, sest nad on võimetud vastasjõudu objektiivselt hindama;

9) pole mitte võitlus elu nimel, vaid kogu elu ongi võitlus, seega on patsifism vaenlasega kauplemine, mis on halb, sest elu on alatine sõda;

10) militaristlik elitism toob julmalt kaasa nõrkade põlguse, toetab ainult populaarset elitismi, tugeva juhi kultust, on hierarhiliselt organiseeritud;

11) igaüht kasvatakse kangelaseks, sest heroism on normiks, sellega on seotud surmakultus (falangistide loosung Viva la Muerte!; «Elagu surm!» eesti keeles), valmidus ise surra ideede nimel, kuid samas pigem teiste tapmine;

12) kuna nii pidev sõda kui ka heroism on keeruline mäng, suunab ur-fašist oma tahtejõu seksuaalsetele teemadele, mis sünnitab macho-kultuse, naistepõlguse ja sallimatuse mittestandardsete seksuaalsete kommete, sh homoseksuaalsuse vastu: kuna ka seks on keeruline mäng, kaldub ur-fašist mängima relvadega, mis muutub seeläbi võltsfallose ehk ersatspeenise harjutuseks;

13) põhineb selektiivsel populismil ehk kvalitatiivsel populismil, kus indiviidil pole enam isiklikke õigusi, vaid tema õigusi esindab monoliitne teatraalne fiktsioon nimega Rahva Tahe või Rahva Hääl, mis peab võitlema «mädanenud» parlamentaarse valitsuse vastu;

14) Ur-Fašism räägib Uuskeelt (Newspeak), mõiste leiutas Orwell hoiatusteoses «1984», kus see oli Ingsoc'i ehk Inglise Sotsialismi ametlikuks keeleks, sest kõik natside ja fašistide õpikud kasutasid niinimetatud parandatud sõnavara ja lihtsustatud lauseehitust, et piirata kompleksse ja kriitilise arutlemise instrumente. «Kuid me peame olema valmis ära tundma ka teistsugused Uuskeeled, isegi kui need esinevad populaarsete vestlussaadete süütus vormis,» hoiatas Eco 17 aastat tagasi.

Küsin vaid üht, kas midagi tuleb tänasest tuttav ette?