Mihkel Mutt: veneviha – mugavusmõiste või tiibmanööver?

Mihkel Mutt Foto: Erlend Štaub

Mitte rahvus(lus) ei defineeri eesti identiteeti vastandumise kaudu vene ohule, vaid mõned ringkonnad näivad praegu vajavat seda vastandamist, et sellele mingi oma agenda üles ehitada, kirjutab Mihkel Mutt.

Varjatud võitlus mineviku pärast on viimasel ajal intensiivistunud. See on loomulik, sest minevik mõjutab olevikku ja tulevikku. Võitlus käib niihästi kohanimede ja sümbolite (millest kirjutas äsja mõtteportalis Huige Toomas Haug) kui ka laiemate sotsiaalpsühholoogiliste hoovuste üle.

Järgnev on nn venevihast. Nimelt näeme praegu mõnel pool selget soovi seostada rahvuslust nõukaajaga. Rahvuslased olevat nõukaaja mürgist läbi imbunud, indoktrineeritud. Nad ei saa lahti toonastest mõttemallidest ja suudavad mõelda ainult opositsioonides. Selle otsene väljendus olevat räige russofoobia jne.

Nii nagu riikidel pole sõpru, vaid huvid, nii pole mõtet rahvaste (kui tervikkogumike) vahel rääkida armastusest või vihkamisest. Need mõisted pole lihtsalt asjakohased. Sest kui rahvad elavad lähestikku, siis on nende suhted enamasti mõjutatud konkreetsetest ajaloolistest võimuvahekordadest. Kui nad aga elavad teineteisest väga kaugel, siis on vastav info nii üldine, et armastusest või vihkamisest kõnelda tundub ülepakutud.

Meie teemaga haakub esimene variant. Sageli kandub negatiivne suhtumine okupantidesse automaatselt ka vastavale rahvale. Negatiivsuse aste sõltub muuhulgas sellest, kui jõhkrad või tsiviliseeritud on okupandid võrreldes okupeeritavatega ja mis ideoloogiat nad esindavad. Eesti puhul seostub Vene okupatsioon bolševismiga. Siiski tuleb neil asjadel vahet teha. Ajaloolised vahekorrad muutuvad ning nn raskendavad asjaolud võivad kaduda.

Negatiivne suhtumine kandub siis küll mõnda aega edasi, aga üha nõrgenedes. Euroopa on säärastest näidetest tulvil. (Selles vallas võib olla suuri erinevusi. Näiteks kujutlen, et armeenlaste suhtumine türklastesse on ja jääb nähtavas tulevikus pehmelt öeldes reserveerituks ja nende lähenemine Moskvale on ELi vahepealse Türgi-lembesuse taustal mõistetav.)

Teiseks tuleb arvestada rahvuste üldisemaid iseärasusi. Ütlen ette rutates, et ka teistes tingimustes poleks venelaste ja eestlaste vahel läinud suuremaks emblemiseks, sest meie temperamendid, suhtlemislaad ja isegi nn väärtused on mõnel määral (kuigi mitte tohutult) erinevad. Nõukogude aeg lihtsalt teravdas neid.

Põhiolemuselt on rahvastevahelised suhted neutraalsed. Isegi kui pealtnäha paistab, et suhted on erilised, siis lähemalt vaadates näeme, et tegemist on terve tunnetekimbuga. Tüüpnäide on britid ja jänkid, kes teineteist niihästi imetlevad kui naeruvääristavad.

Neutraalsust ei esine puhtal kujul. Alati on sel mingi varjund: eiravast ükskõiksusest põlguse, hirmu ja leebe südamlikkuseni. Ainult selles diapasoonis ongi mõtet rääkida ka eestlastest ja venelastest.

Loomulikult ei kavatse ma väita, nagu poleks venelasi nõukogude ajal kirutud. Aga seda tuleb täpsustada. Kõigepealt mahu seisukohast. Kui mõni kujutleb praegu, et kus ka kokku ei saadud (katsikutel või matustel, õllesaalis või lõkke ümber), muud ei tehtud, kui kiruti hammaste kiristades venelasi, teadku – see on muinasjutt (mis sobiks seriaali «ENSV»). Elu sisuks olid ka tollal hoopis muud asjad.

Neil, kes ise või kelle omaksed olid küüditatud, vangistatud või hukatud, oli mõistetavalt raskem hoida lahus rahvust, okupatsiooni ja kommunistlikku ideoloogiat ja nende kirumine piirnes tõesti vihkamisega...

Kirumine ei olnud alati puhas kirumine. Huumor on ikka olnud alluva relv tugevama vastu. Nii ka nn vene küsimuses. Nalja visati kõvasti, lõõbiti-aasiti mehemoodi. Muidugi oli seegi negatiivsuse väljendus, aga seda ei saa nimetada vihkamiseks. (Vihkamine on midagi, mis tuleb seest, kõhust või seljaajust, ning sunnib tegutsema nagu moslemiterroriste.) Niisamuti ei saa selleks pidada vene värgi üleolevat halvustamist (me ise kuulusime ju Euroopa kultuuriruumi!).

Loomulikult tuleb teha vahet toonases suhtumises kohalikesse venekeelsetesse ning neisse, kes elasid kusagil kaugel, ja nii edasi, varjundeid on palju.

Olen kohanud seisukohta – viimati läks sel teemal ragistamiseks Andrei Hvostoviga Liivi kirjanduspäevadel –, et nõukaajal ja ka praegu on haritlaste suhtumine erandlik. Et jah, haritlased ei vihka venelasi, sest näevad asja «laiemalt ja kultuurselt», aga nn rahvas vihkas ja nõukaajal kujunenud inimesed vihkavad ka praegu. Minu arvates on säärane seisukoht ühe osa eestivenelaste ja eesti vasakliberaalide pettekujutus, nende luul või kiiks.

Kõike on olnud. Tean näiteks loovharitlast, keda valdas venelase  mainimisel vahkviha, samas oli eestlaste enamiku hoiak resigneerunud neutraalsus, skeptiline ükskõiksus. Ülemused on ülemused, neid on meil ajaloos alati olnud! Kirglikud tunded ei ole meie element. (Tänu sellele pole Eestis olnud ka tugevat anti- ega filosemitismi.)

Kolmest sambast, mis määrasid eestlaste hoiaku –  okupatsioon, nõukogude võim, etnopsühholoogilised iseärasused – on kaks kadunud. Millest siis peaks massiline veneviha tekkima?

Mitte rahvus(lus) ei defineeri eesti identiteeti vastandumise kaudu vene ohule, vaid mõned ringkonnad näivad praegu vajavat seda vastandamist, et sellele mingi oma agenda üles ehitada, luua endale raison d’être.

Milleks ometi? Kui asi on valimistes, saan ma veel aru. Aga kui keegi räägib seda, ise siiralt uskudes, siis ma sooviksin, et ta laseks oma pead uurida.

On varemgi öeldud, et niiviisi tahetakse luua Eestist väikese kurja natsiriigi kuvand. Veel enam, sellega tahetakse jätta eestlasest mitte tõsiselt võetava nähtuse mulje. Me oleme trollid, Mõhk ja Tölpa, kellele ei mahu ühekorraga kaks mõtet pähe. Sest mõistagi on kipakas või kilplaslik iga rahvas, kelle identiteet rajaneb mingil ühel elemendil, saati veel negatiivsel suhtumisel naabrisse.

Kas siis Põhja-Iirimaa elanikel pole muud identiteeti kui britivastasus? Naerukoht. Kas poolakatel pole muud identiteeti kui vene- või saksavastasus? Jällegi naerukoht.

Muide, venelastes endis (eriti ülemkihis) on alati olnud tugev põiming võõraimetlusest ja võõrapõlastusest kõige läänest tuleva vastu. Aga ma ei tuleks selle pealegi, et sellest kogu vene identiteeti tuletada.  

Veneviha on ühelt poolt mugavusmõiste, vaimse litsilaiskuse kategooria. Sellepärast ma väga ei muretseks. Aga tundub, et venevastasuse külgekleepimine on vaimne tiibmanööver, millega vett segada ja juhtida tähepanu kõrvale tõeliselt ohult.

Selleks on globaliseerumise ja seda saatva ideoloogia ärauhtuv mõju väikestele kultuuridele ja rahvusriikidele. Globaliseerumine on tänapäeva Nööbivalaja («Peer Gynt»), kes kõike suurde moldi saadab. Selle tahtmatuks ja sageli isegi tõrksaks, ent ometi tööriistaks on meie jaoks Euroopa Liidu tegevuse mõned tahud (rõhutan, ma ei ole ELi-vastane).

Eestlaste veneviha häbipostitajate viimase aja üks meelisnäide on see, et kui Yana Toom ütleb, et eestlastel pole tulevikku, siis on see košmaar, aga samas me ise võime selle üle vabalt arutleda. Ent see on ju nii inimlik. Oma pereliikmeid tohib kritiseerida, oma laste kohta võidakse öelda ühte ja teist, aga hoidku jumal, kui seda teevad võõrad! Ja kui Yana Toomi asemel olnuks mõni soome või ameerika poliitik, tõmbuksid eestlaste karvad täpselt samuti turri.

Tundub vahel, nagu arvaksid mõned eestivene intellektuaalid, et kui eestlased oma riigi, poliitikute, rahvuslike iseärasuste jne kallal irisevad, siis nad tõesti ka vihkavad neid asju südamest. Järelikult peaksid nad käsi plaksutama, kui teised kaasa löövad. Aga eestlased ei vihka oma riiki ega isegi ennast mitte.

PS. Paar ketserlikku mõtet. Usutavasti sugeneb eestlaste neutraalsusse venelaste suhtes edaspidi üha enam kaastunnet. See oleks inimlikult loomulik, sest need, kes Putini all, näevad näguripäevi, need, kes siin, irduvad oma emarahvusest aastakümnetega paratamatult üha enam.

Osa eestlasi on läinud kas ajutiselt või päriselt parematele jahimaadele. Ka osa venelasi on läinud (mõnd hoiab tagasi lihtsalt juhuse puudus). Aga tundub, et osa jääb. Oleks normaalne, et mõlemast kontingendist jääjate vahel tekiks teatav mõistmine. Pikas perspektiivis on nad ikkagi ajaloo merehädalised.