Riigi Kinnisvara AS

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Ettevõtja ja Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) endine nõukogu liige Olle Koop (Isamaa ja Res Publica Liit) võtab uuesti luubi alla kära, mis tekkis RKASi ümber, kui kliendisuhtehaldur Kristel Meier sai sule sappa selle eest, et edastas riigihalduse minister Jaak Aabile koosoleku salvestise, millel toona asutust juhtinud Urmas Somelar nimetas haridusminister Mailis Repsi peast rasedaks.

Mööndus: Urmas Somelari sõnakasutus ei olnud sobilik riigiettevõtte juhile.

Urmas Somelari, Kristel Meieri, taustajõudude ja taustasündmuste lahkamisel on Eesti Päevaleht peaaegu nõukoguliku paatosega jõudnud uue tänapäeva kangelase loomiseni:

«Arvame, et Kristel Meier ei vääri hukkamõistu, vaid tunnustust tähelepanuväärse kodanikujulguse eest. Just temasugused inimesed aitavad Eesti juhtimiskultuuri muutust tuua ja seejuures naiste olukorda parandada,» kirjutab leht oma juhtkirjas 10. augustil.

Eks ta ole, iga tegu, vahel ka tegevusetus, nõuab julgust. Vahel hulljulgust, vahel kaalutletud julgust. Loodetavasti leidub ka Eesti Päevalehe töökas kollektiivis mõni kodanikujulge, kes avalikustab (näiteks konkureerivates väljaannetes) ajakirjanike poolt toimetusesiselt päris kindlasti kasutatava mahlaka keelekasutuse ja pila nende kohta, kellest üksjagu silutumalt ja vaoshoitumalt kirjutatakse sama päeva lehes. Tulemuseks oleks uus juhtimiskultuur Eesti ajakirjanduses ja ajakirjanduse kõigi vaeste ohvrite olukorra parandamine. Mis vahet seal, mis töölepingus kirjas.

Uuemal ajal nimetatakse selliseid kangelasi vilepuhujateks. Tihti on nende saatus kurb, vahel paistavad nende õla tagant kellegi teise karvased kõrvad.

Suures mängus visatakse vilepuhuja mõnikord avalikkuse ette alles siis, kui tema seekordne sõnum on hetkel kasutamiseks väärtuslikum kui oleks tema edasine tegevus varjatud kujul.

Teame ju üht taolist – Edward Snowdenit – kes kükitab Moskvas, aga tahaks koju. Teine kurva saatusega – Chelsea (Bradley) Manning, Ameerika Ühendriikide sõjaväe dokumentide lekitaja WikiLeaksile – vahetas hiljem sugu, saavutades alles pärast seda tõelise rahu iseendas. Chelseana pälvis ta president Barack Obamalt ka armuandmise, millest Bradley vaevalt oleks saanud unistada oma 35 aasta pikkust karistust kandes.

Iroonilisel kombel võiks ka RKASi jaoks juba eksistentsiaalseks kujunenud probleem laheneda, kui seekord vilest puhutud Somelar enda ja RKASi päästmiseks sugu vahetaks. Tänast intriigi jätkata muutuks päriselt ka naeruväärseks. Jääks üle vaid keskenduda kangelasteole sisuliselt.

Kangelasi meenutatakse. Kangelasi premeeritakse. Või siis unustatakse. Siin ja täna on raske mõista, kas kõik oligi nii, nagu seda praeguses tormis välja mängitakse, või oli tegemist valikulise kangelasteoga pikas kangelastegude ahelas. Ammu enne praeguseid sündmusi liikus kuuldusi, et ettevõtte siseinfo lekkivat.

Kui loo kangelane lõpuks unustatakse, on see üks järjekordne kurb vilepuhuja saatus. Kui kangelast lõpuks premeeritakse, siis saab paratamatult ilmseks, kes seda teeb.

Nii julm kui see ka ei ole, aga väga raske on uskuda, et enamik ettevõtete juhtidest palkaks firma huvidest lähtuvalt isiku, kes teatakse olevat vilepuhuja. Kui, siis kas millegi eest, kellegi pärast, või siis ülla aate nimel, aga peaaegu igal juhul ettevõtte kahjuks. (Nojah, võiks ju lugeda ka mõne aja toimivaks reklaamiks). Ehk siis tegelikult ettevõtjale seadusega pandud kohustusi rikkudes.

Teemaga jätkates avaldas Eesti Päevaleht järgnevalt Mart Niineste kolumni: «RKAS on oma ülesannetega hädas olev hinnatõstjast monopol, mille sisekultuur ei käi kokku omanike ega kaasaja väärtustega.»

Tsitaat sellest on põhjuseks, miks tahtsin sõna võtta selle kangelasloo antikangelaste Somelari ja Tanel Tiitsu poolel:

«Kuidas on võimalik jätta arvestamata täiesti ilmselged asjaolud. Somelarile sai saatuslikuks verbaalselt reljeefne šovinism, mille tõi päevavalgele tema naisalluv. Hetkel on ühiskonnas aktuaalsed just võrdõiguslikkuse küsimused. Kui sa lased otsitud põhjusel lahti sel teemal oma viisijupi esitanud vilepuhuja, siis on täiesti loomulik, et esiteks on tema vastukäik vallandamise vaidlustamine just soolise tagakiusamise kaardiga ja teiseks on tema taga laiem avalikkus kui sul.»

Nimelt. Võrdsete õiguste nimel peab ju keegi ka esimese osapoole taha asuma, kui juba teise poolt on laiem avalikkus, laiem varjutagune ja need, kes esindavad ja tõlgendavad võrdseid õigusi. Ja vaid tuul väljal teab, kumb pool antud asjas esindab otsitud põhjust.

Mööndus: Urmas Somelari sõnakasutus ei olnud sobilik riigiettevõtte juhile.