Valgevene president Alaksandr Łukašenka.

FOTO: SCANPIX

Valgevene presidendi Alaksandr Łukašenka ja tema Venemaa kolleegi Vladimir Putini vahel valitsevad pinged, lausa sellised, et esimest ähvardab Kremli poolt troonilt tõukamine, kirjutab erukindral ja riigikogu liige Ants Laaneots (Reformierakond) teises osas sarjast «Valgevene keerulised ajad».

Łukašenka ja Putini suhted hakkasid järsult halvenema pärast Venemaa kallaletungi Gruusiale 2008. aastal ja hiljem Ukrainale, eriti aga 2014. aasta suvel, kui Krimmi veretust annekteerimisest eufooriasse sattunud Kreml arutas tõemeeli, kas mitte võtta Kasahstanilt ära venelastega tihedalt asustatud alad ja liita nad endise emamaaga. Olgu siinkohal märgitud, et Valgevene riigipea on toetanud lõunanaabri territooriumi terviklikkust, olnud vastu selle idaosa okupeerimisele ja talle kuuluva poolsaare liitmisele.  

Moskvas hakati valjusti rääkima isegi Alaska tagasinõudmisest Ameerika Ühendriikidelt. Selle olevat Vene tsaar Aleksander II 1867. aastal ebaseaduslikult müünud ameeriklastele 7,2 miljoni dollari (tänapäevases väärtuses 104 miljonit eurot) eest. Moodustati isegi juristide töögrupp, kes pidi leidma juriidilise aluse sellele nõudele. 

Valgevene president ja tema Kasahstani kolleeg Nursultan Nazarbajev said aru, et Putinile pole püha ükski rahvusvaheline liit, seadus ega kokkulepe. Kreml talitab nii, nagu heaks arvab, kõhklemata jõu kasutamisest ka oma Sõltumatu Rahvaste Ühenduse liitlaste vastu.

Mõlemad riigipead keeldusid 2014. aastal ühinemast Putini grandioosse föderatsiooni, õigemini hingusele läinud Nõukogude Liitu meenutava Euraasia Liidu loomise plaaniga. Venemaast suure majandusliku sõltuvuse tõttu piirdusid mõlemad riigid sunnitult vaid Euraasia Majandusliiduga.

Majanduslikult väga sõltuv

Kahe diktaatori suhted on viimasel ajal läinud lausa nii halvaks, et Łukašenka keeldus vaatamata Putini tungivatele nõuetele andmast luba Valgevenes Vene õhujõudude baasi loomiseks ega osalenud sel aastal esmakordselt ka 9. mail võidupüha pidustustel ja paraadil Moskvas.

Veidi hiljem keeldus Valgevene president sõitmast Venemaale, Euraasia Majandusliidu liikmesriikide tippkohtumisele, tekitades suure segaduse. Tänavu juulis ei toetanud Valgevene ka Moskva katseid võtta OSCE Parlamentaarse Assamblee päevakorrast maha Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse taastamise resolutsioon.

Valgevenes toimuv ei olnud Kremlile vastuvõetav, selle arvates oli vasall hakanud mässama. Moskvas hakati valjusti rääkima naaberriigist kui olematust maast. Tsiteerin Venemaa strateegiliste uuringute instituudi direktori Leonid Rešetnikovi sõnu: «Sõltumatut riiki Valgevene Vabariik ei tohi olla maailma kaardil. See on Venemaa osa.» Enamik Vene eliidist peabki valgevenelasi vene rahva üheks loomulikuks osaks, kes räägib omapärast murrakut.

Moskva hakkas peagi ahistama naabrit majanduslikult. 2017. aasta jaanuaris taastas Putin tollikontrolli Vene-Valgevene piiril, piirates järsult naaberriigist Venemaale tulevate kaupade hulka, ehkki Euraasia Majandusliidu lepe näeb ette tollivaba kaubavahetuse liikmesriikide vahel.

Poole aasta pärast järgnes Vene piirivalvurite saabumine kahe riigi piirile ja piirikontrolli kehtestamine. Venemaa kontrolli all olev Euraasia pank keeldus andmast Minskile krediiti, mida too hädasti vajas. Seejärel kinnitas Putin dekreedi, mis keelas mitme miljoni tonni nafta andmise Valgevene kahele olemasolevale naftatöötlemistehasele. Riigi majandus sattus suurtesse raskustesse.

Valgevene on majanduslikult niivõrd seotud ja sõltuv Venemaast, et möödunud sügisel alanud president Łukašenka jõupingutused pöörata riigi välispoliitiline vektor lääne suunas ning aktiviseerida majandussuhted Saksamaa ja teiste Euroopa riikidega vaevalt et vilja kannavad ja et võimaldavad tal kaelast ära saada ränkraske Vene majandussilmuse.

Riigi sisemajanduse kogutoodang (SKT) langes 2016. aastal 48,1 miljardi dollarini (umbes 41 miljardi euroni), 2015. aastal oli see 54,6 miljardit dollarit (46 miljardit eurot).

Kreml on otsustanud vabaneda ebamugavast partnerist

Viimastel aastatel on Valgevene president teinud küllaltki palju ka selleks, et eraldada oma eriteenistused ja relvajõud Vene omadest, kasutades selleks seadusandlikke akte ja üsna omapärast liitriigi lepete täitmist – suure rõhuga iseseisvusele.

Tänavu juunis Minskit külastanud Eesti riigikogu riigikaitse komisjoni liikmetele kinnitasid nii Valgevene parlamendiliikmed kui ka kaitseministeeriumi tippametnikud üksmeelselt, et Valgevene ei soovi näha oma territooriumil alaliselt paiknevaid Vene vägesid ja ka pärast õppusi Zapad 2017 ei jää Valgevenesse ühtki Vene sõdurit. 

Sellist suhtumist tajutakse ja vastavalt «hinnatakse» Moskvas. Paljud sõltumatud eksperdid ei välista ka Venemaa-poolset sõjalist ohtu Valgevenele ja tema juhile. Mitmest Venemaa infoallikast on tulnud infot, et Kreml on otsustanud vabaneda ebamugavast, sõnakuulmatust, pidevalt probleeme tekitavast partnerist.

Valgevene poliitiku Dmitri Bondarenko sõnul sai Łukašenka möödunud detsembris teada, et Kreml kavandab Valgevenes riigipööret, mis viiakse ilmselt läbi hübriidsõja strateegia reeglite kohaselt, nagu see toimus Krimmis.

Arvatakse, et Moskva seisukohalt on seda kõige lihtsam teha just suurõppuste ajal, kasutades vajadusel ära selleks Valgevenesse saadetud Vene üksused. Eelnesid ju vahetult kallaletungile Gruusiale Vene relvajõudude suurõppused Kavkaz 2008. Nende käigus mängiti läbi eelseisva operatsiooni plaan ja paigutati selles osalevad üksused lähtepositsioonidele. Sarnane stsenaarium leidis aset ka 2014. aasta algul enne kallaletungi Ukrainale ja Krimmi annekteerimist, kui Vene kaitseministeerium ja massmeedia leierdasid Rostovi oblastis, naaberriigi piiri vahetus läheduses läbiviidavast suurõppusest.

Putin on ilmselt otsustanud Valgevene majanduslikult niivõrd ära kägistada, et riigis tekkiks sisepoliitiline kriis ja rahva rahulolematus võimuga ning Łukašenka oleks kas sunnitud ise vabatahtlikult ametist lahkuma või toimuks see mingil muul, näiteks vägivaldsel moel. Valgevenesse aga paigutatakse Vene sõjaväebaasid, et riigist saaks üks sõnakuulelik Venemaa osa.

Kremli ettekäänded selliseks tegevuseks võivad olla standardsed: näiteks NATO ohustab vennalikku liitlast ja vene Kaliningradi enklaavi oma vägede paigutamisega allianssi idapoolsete partnerite territooriumile ning valmistub agressiooniks Venemaa vastu. Või näiteks tunnetab Valgevene agressiooni ohtu riigi läänepiiri lähedusse paigutatud NATO üksuste poolt ja Minsk palub abi oma julgeoleku tagamiseks. September toob kõiges selguse.